VAATA | Erki Nool meenutab Sydney olümpia dramaatilisi hetki ja kuldmedali võitu
ETV spordisaate „Suurmeistrid” seitsmes saade võttis luubi alla Erki Noole dramaatilise kuldmedali teekonna 2000. aasta Sydney olümpiamängudel. Üheksa tiitlivõistluse medalit pälvinud kümnevõistleja elas vaimusilmas veel kord läbi närvesöövad hetked kettaheiteringis ja analüüsis kriisiolukorrast väljamurdmise põhjuseid.
„Üleüldiselt läksin olümpiamängudele väga enesekindlalt vastu. Mul olid kaks väga head treenerit, Daley Thompson ja Greg Richards,” rääkis Nool „Suurmeistrites”. „Valmistusin ikkagi üle aasta ainult ühe võistluse nimel, nii et tegin iga päev selle nimel väga kõvasti tööd.”
Kõige dramaatilisemaks kujunes kettaheide, kus esmalt sai Nool kaks nulli ning seejärel ei suutnud kohtunikud pärast viimast ehk kolmandat katset öelda, kas Nool astus üle või mitte. Lõpuks otsustati, et heide oli siiski määrustepärane ja tulemus 43.66 läks kirja.
„Soojenduskatsed läksid väga hästi, heitsin väga korralikult ja mul oli kohe siuke tunne, et lähen panen isikliku rekordi ära. Vähemalt 47-48 meetrit teen ära, nagu soojenduskatsed ka välja tulid.
Teist läksin panema samamoodi – panema isiklikku rekordit ja ega ma ei pabistanud, teadsin, et olin tehniliselt suhteliselt hea ja panin täpselt samasuguse katse, võib-olla veelgi suurema katse panin lõpus ja täpselt samamoodi panin posti ja täpselt sama mudeli ketta lõin uuesti puruks,” meenutas Nool.
„Loomulikult on olümpiamängudel üks asi see, et sind jälgivad kuskil staadionil kaamerad, aga tuleb ka arvestada, et olümpiamängudest tehakse filme ja otsitakse üles traagikat. See oli koht, kus tekkisid kohe lisakaamerad staadionile ja üks kaamera hakkas mind jälgima, jälitas igat tegevust. Üks kaamera läks fännklubi ette ja sa järsku tunned, et sul hakkab juba pinge tekkima,” jätkas Nool.
„Kui ma läksin kettaheiteringi, siis Tomaš [Dvorak] käis edasi-tagasi, tõmbas näppudega vastu võrku. Tema kui minu konkurent aitas ka mind ikka selleks, et mu närv vastu ei peaks. Aga ma olin veendunud, et ma lähen ikkagi tulemust tegema. 36- või 38-meetrine kettaheite katse ei anna mitte midagi, sealt ma kulda ei saa,” rääkis Nool. „Üritasin suhteliselt kaua ketast kinni hoida, üritasin madalalt tõmmata, et ketas stabiilselt lendaks. Ketas läks minema ja siis ma olin juba veendunud et kõik on korras ja hakkasin suhteliselt kiiresti juubeldama.”
„Kui vaadata ajalugu, siis esimest korda tõsteti valge lipp, mu konkurent Tomaš Dvorak hüüdis "Vale katse, vale katse!" Kohtunik, ma ei tea, millest, tõstis punase lipu – läks sellest paanikasse või mitte. Lõpuks kohtunik ütles: mina nii suuri otsuseid ei tee. Ütlesin kohtunikule, et tulemus tuleb mõõta. Teadsin, et nüüd tuleb võidelda, tulemus tuleb kirja saada ja tabloole tuligi „Erki Nool 43.66”. Mis vaadates mu erinevaid kettaheite tulemusi eri tiitlivõistlustel oli väga korralik tulemus.”
„Minu konkurendid ei ole kunagi kahtluse alla pannud Sydney tulemust. Minu jaoks on see kõige tähtsam,” lisas Nool. „Olümpiavõit näitab, et kui sa võtad ühe eesmärgi ja pingutad selle nimel ja sa selle saavutad, siis kõik need ohverdused ja pingutused on tühi-tähi selle nimel, mida sa oled teinud. Võidelda tasub alati lõpuni, midagi ei anta elus niisama ja ilma võitluseta elu ei olegi.”
„Kui alla annad, siis sa kunagi ei saavuta seda ja võib-olla 10-15 aasta pärast räägid kuskil õllebaaris, missugune tugev mees ma oleksin olnud. Asi tuleb ära teha,” sõnas Harry Lemberg.
Toimetaja: Maarja Värv