Marko Albert: ma olen oma karjääri palju tervist investeerinud
Eelmisel nädalal täispika triatloni MM-il 14. koha saanud 37-aastast Marko Albertit hoiab näiliselt piinarikkal võistlusrajal unistus Hawaii Ironmani esikümnekohast.
Tänavuse Hawaii Ironmani uue isikliku rajarekordi 8 tunnise ja 28 minutilise pingutusega lõpetanud Marko Albert jätab selja taha elu parima hooaja. Kahel MM-ile eelnenud triatlonil oli ta mõlemal korral esimese nelja seas, Hawaiil tegi ajaliselt eestlaste läbi aegade parima tulemuse. Unistus esikümnekohast ootab taas realiseerimist järgmisel aastal.
„Ma ise arvasin, et sinna 8:25 juurde see esikümne koht tuleb, aga see aasta oli siis 8:21," sõnas Albert intervjuus ETV spordisaatele. "Paratamatult, nagu igal spordialal, konkurents järjest tiheneb ja tõesti sellel aastal ei olnud ühtegi tippmeest puudu. Ma olen võimeline veelgi kiiremini tegema. Kõige rohkem mind painabki see, et ma ei teinud suuri vigu. Seetõttu ei saa ma öelda, et mul oli selles tulemuses väga palju õhku sees."
Nüüd, kui sa oled teinud oma Ironmani-karjääri parima aasta, tahad sa ju ikkagi endale veel ja veel tõestada? "Üht-teist on tõesti jäänud sisse. See, et ma esimese kümne mehe seas ei suutnud lõpetada, on asi, mis paneb mind mõtlema, kuidas ma sinna võiksin jõuda. See pakub veel minu jaoks motivatsiooni. Samas on mul endal soov sport lõpetada minu omadel tingimustel, mitte tingimustel, mida suruvad mulle peale vanus, tervis või mingi teine situatsioon."
Kas sa meile Hawaii esikümnelubaduse annad? „Ei anna," naeris Albert. "Sellel aastal näitas see võistlus, et see on selline haruldane asi, mida püüda. Loomulikult ma teen kõik selleks, kuid ma ei saa seda lubada, sest siis ma peaksin ka lubama seda, mida teevad teised 48 meest selleks, et sinna pääseda. Mõnede puhul on tõesti nii, et nad peaksid tegema vigu, et ma neid suudaksin võita. Meie võimed on niivõrd palju erinevad."
Mis on sinu jaoks kriteeriumid, tingimused sportlaskarjääri lõpetamisel? "Kõige tähtsam on rahulolu iseendaga. See, et kõik asjad said proovitud, kõik asjad said tehtud. Et ma iseendast suutsin selle kätte saada, mis minus sees on ja mitte ühelgi hetkel karjäärile tagasi mõeldes mõtleksin, et „mis siis kui?“ Kui sport on lõppenud, on sellega selge - see oligi see, mis ma suutsin anda. Praegu olen ma üsna lähedal sellele. Ma olen üsna lähedal nendele hetkedele, kust on väga vähe edasi minna."
Kui palju sa oled oma karjääri ikkagi tervist pannud? "Ma olen kindlasti üsna palju tervist sinna investeerinud. Tänu sellele geneetilisele pagasile, mis mu vanemad mulle kaasa on andnud, tundub, et mul seda on. Omadel tingimustel spordi lõpetamine ongi, mida ma olen jälginud teiste spordi lõpetanud triatleetide pealt."
"Ma tahan jätkuvalt jaksata joosta oma laste järel," sõnas Albert. "Teha nendega mida iganes - matkata, käia jalgrattaga sõitmas, jooksmas - et mul oleks see tervis olemas, kuigi ma vabalt adun seda, et elus on kõik asjad kaalu peal ja ma olen tervist siiamaani tõsiselt kulutanud. Ma olen sealt anumast ära võtnud väga palju, mida muidu võiks kasutada pikaealiseks elamiseks, aga see ei ole elus olnud minu eesmärgiks."
Üheks Ironmani müüdiks on katkematu valu. Marko Albert kinnitab seda ja näiteks sel korral hakkas see juba pärast ujumist, mil jäi veel võistelda üle seitsme tunni.
"Kui valust rääkida, siis neid etappe on erinevaid, aga see on hoopis teistsugune valu kui Rasmus Mägil tuleb läbi elada. Temal on lühiajaline ja väga terav valu. Kõigile eestlastele on teada, kuidas ta suudab 400 meetri distantsi viimasel sajal meetril seda valu ületada. Meil on see valu tuim, aga pidev. Ühest hetkest läheb kõigil valusaks, ka võitjal. Väga tihti on küsimus selles, kuidas sa pideva ja madala valuga toime suudad tulla. Ma usun, et minul on see valulävi natukene kõrgem ja ma suudan seda taluda."
Nagu ikka individuaalalade sportlastel, pole ka vähemalt Eestis sündinud maailma tipptriatleedi elu meelakkumine, sest maailmanimedega tippsponsoreid ahvatlevad suured regioonid. Kuid see ei tähenda, et Marko Albert poleks oma professioonis õnnelik.
"Muidugi ma elan hästi," kinnitas Albert. "Ma saan tegeleda sellise asjaga, mis on mulle südamele väga-väga lähedane. See ei ole lihtne, aga mul on hea meel, et minu taga on olnud sellised toetajad, kes on jäänud ja väga palju on ka lihtsalt heasoovlikke inimesi, kes tunnustavad teatud hetkel toetamisega mitte midagi vastu saades seda, kes ma olen ja mida ma teen. Ma ei soovi ühelgi hetkel pugeda selle taha, et mul ei olnud piisavalt finantsilisi vahendeid, et oma unistusi ellu viia."
"Spordiga rikkaks saamise unistus on illusioon, millega võib ennast 20. eluaastates lõbustada," arvas triatleet. "Edaspidi saab paremini aru, miks ja kuidas sporti teha. Ma väga ei hinda kõrgelt neid noori sportlasi, kes toovad selle ettekäändeks, et oma karjäär lõpetada enne seda, kui nad on jõudnud oma vaimse ja füüsilise tipu lähedale, aga ma saan neist aru, sest elu ei ole kunagi ühetahuline."
Toimetaja: Anders Nõmm