Tartus tähistati ülikooli spordimeditsiini õppekava 60. sünnipäeva ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Raigo Pajula / Eesti Meedia / Scanpix

Tänavu möödub 60 aastat ajast, kui Tartu Ülikoolis avati spordimeditsiini õppekava. Ümmarguse numbri tähistamiseks peeti sel reedel ülikooli aulas maha esinduslik spordimeditsiini-alane konverents.

Et mõista spordimeditsiini prestiiži nii Eestis kui kitsamalt Tartu ülikoolis, peab esmalt rääkima sellest, kui ainulaadne oli Tartu ülikooli spordimeditsiini õppekava omaaegses Nõukogude Liidus.

Seda kõike endale selgeks teha on nüüd tunduvalt lihtsam, kuna konverentsi puhul valmis ka Tartu Ülikooli ja spordimeditsiini 60 aastast lugu käsitlev raamat.
Ülikooli seinte vahel aset leidnud spordimeditsiini tõusud ja mõõnad koondas kokku teadlane ja taastusraviarst doktor Maie Ojamaa. Ta ise tuli Tartu Ülikooli spordimeditsiini erialale õppima 1975. aastal ning on seega oma silmadega näinud suuremat osa sellest pikast perioodist, millest raamat räägib.

"Tegelikult oli Tartu Ülikool ainuke koht Nõukogude Liidus, kus üldse õpetati spordiarste," lausus Ojamaa. "Tänu sellele on Tartu Ülikooli haridusega spordiarste mitte ainult Gruusias, vaid väga palju ka Lätis, Leedus, Ukrainas, Venemaal. Kõikidest Nõukogude Liidu vabariikidest tulid noored inimesed Tartusse, et omandada spordiarsti elukutse."

Miks sellega 1959. aastal Tartus alustati? "Ma usun, et selleks ajaks olid juba teadmised ja entusiastid. Õppejõud, kes käivitasid spordimeditsiini osakonna ehk esimene juhataja Ilo Sibul ja järgmised juhatajad professor Atko-Meeme Viru ja professor Toomas Karu ning juba edasi professor Jaak Maaroos olid kindlasti need inimesed, tänu kellele spordimeditsiini õppetool sellisel moel arenes. Tänu nendele tulid siia õpilased ka mujalt."

1990. aastad jäid vahele, sest siis spordimeditsiini Tartus õppida ei saanud. "Kõigepealt on väga hea meel sellepärast, et Tartus sai hariduse üle 800 spordiarsti, aga kui Eesti taasiseseisvus, muutus arstiteaduskonnas natuke kogu organisatsioon ja sellega seoses lõppes spordiarstide ettevalmistamine. Käivitus alles kümmekond aastat tagasi residentuuri näol. Viimased aastad on olnud võimalus õppida Tartu Ülikoolis spordiarstiks."

"Kui rääkida spordiarstide tööst, siis puutume kokku väga erinevas vanuses inimestega," jätkas Ojamaa. "Meie vastuvõttudel käivad lapsed, tervisesportlased, samuti eakamad inimesed, kes on juba tervisemuredega. Peame mõtlema kogu elukaare peale. Peame mõtlema, kuidas toimub laste areng, et nad oleks kehaliselt aktiivsed ja koormused oleks jõukohased. Samuti on tähtis mõelda selle peale, et kui tegemist on tippsportlastega, et need ei mõjutaks kogu lõppeesmärki. Oleme nende abistajad. Tähtis on mõelda eakamatele inimestele, kel on tervisemured. Et ka nemad oleks läbi elu kehaliselt aktiivsed ja nii palju kui vähegi võimalik."

Kas tippsport kahjustab tervist? "See on omamoodi keeruline küsimus. Kui tippsporti teha õigesti. Alustada lapsena õigete koormutega ja jälgida põhimõtteid, mis on vajalikud igale kehaliselt aktiivsele inimesele, siis minu arvates tippsport ei ole kahjulik. Lihtsalt peab omama teadmisi ja kinni pidama reeglitest, olema kursis kogu informatsiooniga, mida on võimalik saada uuematest teadusuuringutest, mida maailmas tehakse hästi palju. Sellisel puhul ei ole tippsport sugugi ohtlik."

* * *

Kui rääkida konverentsist, siis päeva esimeses pooles olid fookuses spordimeditsiinis läbi viidavad kardioloogilised uuringud.

Ettekandjate hulgas oli Lõuna-Londonis paikneva Saint George'i ülikooli kaasprofessor Michael Papadakis. Papadakis rääkis intervjuus Vikerraadiole, et ehkki kardioloogia pole spordimeditsiinis nö suurte teemade hulka kuulunud, on selle tähtsus suurenemas.

Papadakis viibis Eestis esimest korda. Tema sõnul on Eestis kardioloogilisi andmeid kogutud juba pikalt ning sellisest teabest oleks palju kasu ka Suurbritannia teadlastele.

"Spordikardioloogia põhiolemuseks on julgustada inimesi tegelema ohutu kehalise treeninguga," lausus Michael Papadakis. "Teame, et treening on parim ravimeetod, mis annab tulemusi mitte ainult südamehaiguste, vaid ka näiteks kasvajate, kopsuhaiguste ja mitmete teiste komplikatsioonide puhul."

"Tippsportlaste südametegevuses võib olla äkksurma soodustavaid tegureid, kuid enamasti pole tippsportlaste probleemid tõsised. Tõsised probleemid, mida tuleks diagnoosida, on enamasti noortel sportlastel, kes püüavad tipptasemele jõuda."

"Väljakutseid on palju. Need on seotud rahaga, kuid ka ekspertiisiga. Küsimus pole ainult EKG-uuringu tegemises. Et tõlgendus oleks õige, peab EKG-d hindama asjatundja. Sportlase EKG-pilt erineb tavainimese EKG-st.
Kui suudame ekspertiisiküsimuse lahendada, siis on EKG-uuringute tegemine enamikes riikides vaeva väärt."

"Ühiskond säästab palju raha, kui südamehaigus diagnoositakse 15-aastasel inimesel, keda saab seejärel õigete meetoditega ravida. Nii välditakse tema äkksurma võimalust."

"Sel 15-aastasel inimesel on seejärel veel pea 70 aastat aega, et ühiskonda rahaliselt panustada. Samal ajal läheb näiteks ühele 80-aastasele südamehaigele defibrillaatori paigaldamine ühiskonnale maksma 25 000-30 000 eurot."

* * *

Konverentsi teises pooles kuulas auditoorium ettekandeid, mis seotud sportlastel esinevate hingamisraskustega. Inimestele läks väga korda Norra uurija Hege Clemmi ettekanne koormusest tingitud larüngospasmidest ja nende ravimisest.
Lihtsamalt seletades on larüngospasm kõrikramp. Rasketel juhtudel sulgub häälepilu täielikult ja põhjustab hingamisraskusi või hingamise lakkamist.
Norras Bergenis asuva Haukelandi ülikooli kliiniku vanemkonsultant Hege Clemm töötab muuhulgas ka Norra olümpiakomitee juures spordiarstina.
Tema põhiline sõnum on, et hingamisraskuste korral diagnoosivad arstid sportlastel liiga kergekäeliselt astma, arvestamata, et tegelikult võib probleemi põhjuseks olla hoopis larüngospasm. Clemmi uurimisgrupp on probleemi teadusliku käsitlemise pioneer, just see uurimisgrupp avaldas antud teemal esimesena teadusliku artikli.

"Tavapäraselt diagnoositakse astma, kuna see on haigus, mida hästi teatakse. Ja astma on tõepoolest levinud," lisas Clemm. "Kuid alati pole põhjuseks astma – see võib olla astma kombineerituna larüngospasmiga, ent see võib olla ka vaid larüngospasm."

"Mõnikord astmaravimid töötavad, kuid larüngospasmide korral neist kasu pole. Vähene teadlikkus on probleem nii treenerite kui arstide hulgas. Meie programmis on osalenud inimesed üle Norra. Nüüd teeme koostööd ka Rootsi, Taani, Suurbritannia, Prantsusmaa, USA, Kanada, Hollandi ja Austraalia kolleegidega."

Kas tema hinnangul on astmaravimid sportlaste jaoks omamoodi doping, mis sportlikku sooritusvõimet parandab? Iseäranis palju on astmaravimite sooritust moodustavast mõjust juttu olnud just Norra murdmaasuusatajate puhul.

"Astmaravimid ei ole doping. Kui inimesel pole astmat, siis ravimid ei tööta. Tulemuseks on ainult kõrvalmõjud, mis mõjuvad sportlikule sooritusele negatiivselt."

"Seega, esiteks, astmaravimid ei ole doping. Kuid minu mure on hoopis selles, et sportlased kasutavad astmaravimeid liiga palju, kuna neile on pandud vale diagnoos."

"Meil on olemas astmatestid ja sportlastel seda tõesti esineb, kuid neil esineb ka larüngospasmi. On näiteid, kus sportlaste astmaravimite kogust saab tunduvalt vähendada, kui nad saavad just larüngospasmide vastast ravi."

* * *

Tartu Ülikooli spordimeditsiiniõppe mõjuväli on just endise NSV Liidu territooriumil väga suur. Seda kõike esindas konverentsil grusiinist Tartu Ülikooli vilistlane Valeri Akhalkatsi.

Tartu Ülikoolis õppis Akhalkatsi spordimeditsiini aastatel 1982-1988. Nüüd on ta oma kodumaal üks spordimeditsiini eestvedajatest ja töötab Tbilisi meditsiinikoolis juhtival kohal. Akhalkatsi oskab siiani ennast ka eesti keeles väljendada ning peab Tartu Ülikooli Euroopa paremate ülikoolide hulka kuuluvaks.

"Nüüd on ka Gruusias, meie ülikoolis olemas spetsiaalne spordimeditsiini õppekava. Ma löön selles programmis kaasa, annan oma kogemust edasi.
Nüüd on spordimeditsiin meditsiinivaldkonna sees väga populaarne. Gruusias on palju edukaid koondisi, eriti võitlusaladel – maadlus, judo. Lisaks jalgpall, tõstmine. Kõigis koondistes tegutsevad meie endised tudengid. Meil on siiani heal tasemel suhtlus ka Tartu kolleegidega. Korraldame erinevaid rahvusvahelisi konverentse. Kutsun oma Eesti kolleege alati osalema ning arutleme uute spordimeditsiini probleemküsimuste üle."

Akhalkatsi lõpetas vestluse toredate eestikeelsete tänusõnadega ning ütles, et oma õpetajate ja alma mater'i taasnägemine valmistas talle palju rõõmu.

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: