Johannes Vedru: akadeemiline spordiajalugu loovutab Euroopas positsioone ({{commentsTotal}})

Eelmisel nädalal viibisin Madridis, kus peeti Rahvusvahelise Kehalise Kasvatuse ja Spordi Ajaloo Ühingu 20. kongressi. Minu jaoks oli selline kogemus esmakordne. Eeskätt läksingi kohale selleks, et saada täpsemalt aru, kuidas ja millisel tasemel maailmas akadeemilisema spordiajalooga üldse tegeletakse. Küsimus on oluline, sest Eestis viljeletakse akadeemilist spordiajalugu meie riigi väiksusest tulenevalt vähe. Pakun teile nüüd oma muljeid ja kohapeal kogutud materjali.

Tõttöelda on Rahvusvaheline Kehalise Kasvatuse ja Spordi Ajaloo Ühing – lühendatult ISHPES – üks mitmest spordiajaloo uurijaid koondavast riikideülesest organisatsioonist. Kuid viimastel aastakümnetel on see organisatsioon just Eesti spordiajaloolaste perspektiivist olnud kaugelt kõige olulisem. ISHPES-i üritustel osalesid eestlased esmakordselt 1992. aastal. Seekordsest kongressist Madridis võttis osa neli eestlast. Eesti esindajate kohaloleku garantiiks on aastaid olnud kaks organisatsiooni. Ühelt poolt Eesti Spordimuuseum, praeguse nimega Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, ning teiselt poolt Eesti Spordiajaloo Selts.

Uurisin Eesti Spordimuuseumi endiselt pikaaegselt direktorilt ja praeguselt Eesti Spordiajaloo Seltsi esimehelt Enn Mainlalt, mis on eestlasi nii järjepidevalt ISHPES-i üritustest osa võtma kutsunud.

"Kahtlemata on need kontaktid kasuks tulnud, mida sellised üritused võimaldavad. Suheldes teiste maade uurijatega, siis ikka on võimalik lihtsamini allikaid leida kui ise kodus pusides. On ka julgust juurde tulnud, et rahvusvahelises elus kaasa lüüa. Tänu sellele julgusele korraldas Tartu 2008. aastal ühe seminaridest. Kuulu järgi jäid osavõtjad rahule. Lätis-Leedus on kahjuks spordiajaloo see külg kuidagi vaibunud, siis me ei näe täna siin lätlasi ega leedukaid."

Kui Balti riikide esindas kongressil üksnes Eesti, siis juba enne kohale jõudmist oli selge, et üritus kujuneb väga rahvusvaheliseks. Rahvusvahelise Kehalise Kasvatuse ja Spordi Ajaloo Ühingu jaoks ongi erinevate maailma piirkondade uurijate kokku toomine tähtis eesmärk.

Räägib ISHPES-i president, Ludwigsburg pedagoogikaülikooli spordiuuringute professor Annette Hofmann.

"Soovime, et meil oleks liikmeid kõigilt kontinentidelt ja kõigist riikidest. Ma arvan, et oleme rahvusvahelistest spordiajaloo ühingutest kõige globaalsem.
Ehkki Euroopa Spordiajaloo Komitee ehk CESH omab samuti laia haaret ja selle liikmed pole ainult eurooplased. Ning lisaks tegutseb Põhja-Ameerikas sealne ühing NASH – see on küll Põhja-Ameerikale orienteeritud, kuid neilgi on veidi liikmeid Euroopast ja Jaapanist.

ISHPES-i kongressi avamisel nägime, et pooled meie liikmetest on eurooplased, kolmandik asiaadid ning kolmandik pärineb muudest piirkondadest. Seega oleme minu arvates kirev grupp inimesi.

Oleks tore olla veel suurem ja toimida kõikide rahvuslike spordiajaloo organisatsioonide katuseorganisatsioonina."

Kokku osales tänavusel kongressil pea 150 delegaati rohkem kui 20 riigist. Kuigi üldiselt oli Euroopa esindatud hästi, siis silma jäi see, et Venemaalt polnud kohale tulnud ühtegi inimest ning Ida-Euroopa riikide kontekstis hulgas paistis Eesti neljaliikmeline esindus päris suur.

Annette Hoffmanni sõnul on üksikud venelastest spordiajaloolased ISHPES-i üritusi varasematel aastatel küll väisanud, kuid järjepidevust nende tegevusest ei paista.

See on ISHPES-i ja laiemalt kogu spordiajaloo kogukonna jaoks probleem, sest vene uurijate töid levib akadeemilises maailmas vähe. Lisaks takistab koostööd keelebarjäär. Kahtlemata võiks näiteks Eesti uurijad siinkohal rahvusvahelisele kogukonnale tugevasti appi tulla.

Aktiivsed on aga Aasia riigid. Sealsete uurijatega põgusalt vesteldes sai selgeks, et näiteks Lõuna-Koreas peavad noored spordiajaloolased oma võimalusi tulevikus just akadeemilisel positsioonil töötada vägagi reaalseteks.

Tähelepanekuga nõustus ka ISHPES-i peasekretär, sporditeaduste doktor Sandra Heck, kes igapäevaselt töötab Koblenz-Landau ülikoolis Saksamaal.

"Aasia uurijate hea perspektiiv peegeldub ka ISHPES-i liikmeskonna praeguses statistikas. Sel aastal on Jaapan esimest korda kongressi kõige rohkearvulisem delegatsioon. See on mõistagi seotud järgmise Jaapanis toimuva kongressiga, kuid ka kasvava huviga ajaloo ja spordiajaloo vastu Aasias."

Kui Eesti ülikoolides spordiajaloo professuure ega dotsendikohti ei eksisteeri, siis kongressi delegaatidega suheldes oli rõõm tõdeda, et näiteks Horvaatias on sellised ametikohad täiesti olemas.

Eesti pole aga mingis mõttes erand. Sisuliselt pole professionaalseid akadeemilisi spordiajaloolasi ka meist neli korda suurema rahvaarvuga põhjanaabritel soomlastel. Ja akadeemiline spordiajalugu loovutabki mitmetes riikides positsioone, sealhulgas valdkonna väga traditsioonilistes kantsides.

ISHPES-i president Annette Hofmann:

"Spordiajaloo eest käib pidev võitlus. ISHPES peaks selles võitluses oma erinevatest riikidest pärit liikmeid toetama. Aga see on pea-aegu võimatu, sest süsteem on igas riigis väga erinev.

Mina olen pärit Saksamaalt, riigist, kus spordiajaloo tähtsus on vähenemas. Ehkki meil on olnud mitmeid tunnustatud spordiajaloolasi. Praegu töötavad aga ülikoolide juures ametlikel spordiajalooalastel positsioonidel ainult kaks-kolm inimest."

Meil on palju väiksemaid institutsioone, mis spordiajalooga tegelevad. Näiteks muuseumid. Seega on olemas avalik huvi.

Kuid akadeemilisel tasandil pole spordiajaloo vastu enam huvi, sest see ei too ülikoolile suuri grante. Spordiajaloo uuringutega ei käi kaasas suuri rahasummasid.

Teiselt poolt on meil bakalaureuse- ja magistriõpe kehalise kasvatuse õpetajatele. Ja alati küsitakse, miks peab õpetaja teadma midagi spordi ajaloost?

Käivad vaidlused, aga raske on tudengitele ja teistele õppejõududele pidevalt selgitada, miks meil ikkagi spordiajaloo kursust vaja on. Ja kui kursused pole enam õppeprogrammi osa, siis pole ka õppejõude. Neid ei lähe tarvis.

Tean, et mõnedes riikides on seis parem, kuid Saksamaal on probleem suur. Nagu ka Austrias või Šveitsis."

Kui palun spordiajaloo riigisisest positsiooni hinnata Kopenhaageni ülikooli professoril, taanlasel Hans Bondel, on temagi murelik.

"Tegelikkuses on olukord Taanis üsna kurb. 20-25 aastat tagasi toimus spordiajaloos omamoodi revolutsioon. Spordiajalugu oli väga populaarne, meil töötas mitmeid professoreid ja kaasprofessoreid. Valdkond laienes.

Tänasel päeval on spordiajalugu peaaegu et tähelepanuta jäetud. Inimesi võib-olla otseselt ei vallandata, aga kui nad pensionile lähevad, siis asemele kedagi ei palgata.

Ülikoolide sporditeaduskonnad tegelevad rohkem füsioloogia ja spordikorraldusega. Kõige sellisega, mida saab mõõta teaduslikul või rahalisel viisil. Taani on maailma rikkamaid ühiskondi. Seega, miks küll ei jagu meil veidi vahendeid neile asjadele, mis ei saa meid rikkaid veelgi rikkamaks teha?

Me elame maailmas, kus kõike tahetakse mõõta loodusteadustele omasel viisil, aga ka rahas. Ma arvan, et kõik need valdkonnad, mille tulemeid me ei saa koheselt mõõta – nagu kultuur, arvamused, mõistuse küsimused – pälvivad järjest vähem tähelepanu. Loodan uue kultuurirevolutsiooni peale. Mitte päris sellisele nagu aastal 1968, kuid 68. aasta võiks olla inspiratsiooniks. Et anti-materiaalne tuleks tagasi. Kultuur on minu arvates kapitalist palju tähtsam."

Hoolimata pidevast võitlusest oma spetsiifilise teadusvaldkonna võimaluste eest on spordiajaloolased globaalselt vaadates küllaltki produktiivsed. Regulaarselt ilmuvad sellised rahvusvahelised ajakirjad nagu "Journal of Sport History", "Sport in History" ja "The International Journal of the History of Sport".

Just viimane neist väljaannetest, "The International Journal of the History of Sport", mida annab välja mainekas Routledge'i kirjastus, teeb koostööd ka ISHPES-iga. Igal aastal ilmub ajakirjas Rahvusvahelisele Kehalise Kasvatuse ja Spordi Ajaloo Ühingule pühendatud erinumber.

Aga nüüd veidi sellest, mida uurijad ISHPES-i seekordsel kongressil teemaks võtsid.

Ettekannete kohta ammendavat kokkuvõtet teha on keeruline. Kolme päeva jooksul juhtus mitmeid kordi, et valik tuli teha lausa viie samal ajal peetud ettekande vahel.

Spordiajaloos on siiski traditsiooniliseks muutunud teemad, mis ka seekordses konverentsikavas oma koha leidsid. Kui kuidagi üldistada, siis küsimused spordist ja rahast, spordist ja poliitikast või spordist ja seksuaalsusest on jätkuvalt uurijate huviorbiidis. Palju tegeletakse ka olümpiamängude ja olümpismiga. Läbi spordi vaadeldakse rassismi ja feminismi. Analüüsitakse, millise jälje on sport jätnud kirjandusse ja filmindusse.

Dopingust ja spordist räägitakse pigem vähe, üldiselt läbi mõne teise teemapüstituse või uurimisküsimuse. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et vastavat materjali uurijate kätte lihtsalt eriti palju ei satu.

Millised teemad on esile tõusmas? Vastab ISHPES-i peasekretär Sandra Heck.

"Ma usun, et spordiajaloolased on üha rohkem huvitatud ka spordi kultuurilis-ajaloolistest aspektidest. Kasvab ajalooteaduskondades väljaõppe saanud spordiajaloolaste hulk. Seega on meil nii sporditeadlasi kui ka ajaloolasi.

Panen ka tähele, ja see on minu arvates oluline, et üha rohkem inimesi püüab ajalooliste uuringute tulemusi tänase päeva kontekstis kasulikuks kujundada.
Tegelikult, ma arvan, et meil pole vajadust seda teha, kuid teiste valdkondade kolleegidega koos töötades peame rõhutama spordiajaloo rolli. Ja see on lihtsam, kui suudame neile näidata, et ajalugu on kujundanud tänast situatsiooni.

Koos kolleegide Gertrud Pfisteri ja Gerard Gemsiga tegime hiljuti Euroopa sporditeaduste kolledžis ettekande, kus rääkisime spordiajaloo ja meie teaduskogukonna olulisusest.

Eesmärk oli näidata teistele spordivaldkonna teadlastele, miks on spordiajalugu vajalik. Sest spordiajaloolaste ametikohti asendatakse üha rohkem spordikorralduse või biomeditsiini alaste ametikohtadega."

Peaettekannetest ehk kõige ambitsioonikam oli professor Hans Bonde presentatsioon maailmakuulsast Taani võimlemisedendajast Jörgen Peter Mullerist. Rääkides 20. sajandi alguses tegutsenud Mullerist väitis professor Bonde, et sotsiaalsete muutustega või isegi revolutsioonidega on kaasas käinud muutused suhtumises inimese kehasse.

"Ma arvan, et võib-olla ei maksa meil keskenduda vaid spordile endale, vaid peaksime olema huvitatud sotsiaalsetest muutumistest. Peaksime võtma üldisema perspektiivi ja küsima, kuhu asetub selles küsimuses inimkeha? Sest minu põhiline väide on ühiskond ei läbi muutust ilma inimkehata. Keha on muutumise üks põhikomponent. Uut tüüpi kehad moodustavad uusi ühiskondi. Kasutan selle väite illustreerimiseks mitmeid ajaloolisi näiteid."

Parima noore uurija tunnustuse pälvis seekordsel kongressil Münsteri ülikooli doktorant Lukas Rehmann. Tema ettekanne jäi silma juba varem, kui kongressi materjalidega tutvutud sai. Nimelt kõneles Rehmann sportlastest ja spionaažist. Kogutud materjal puudutas Külma sõja aegset olukorda kaheks jagatud Saksamaal. Rehmann keskendus dokumentidele, mida tal õnnestus näha Lääne-Saksamaa luureteenistuse arhiivis.

Küsisin Rehmannilt, kas sellel aastakümneid intriigi külvanud teemal võiks spordiajaloo uurijad millalgi ka uue läbimurdeni jõuda?

"Loodetavasti tehakse järgmistel aastatel selles valdkonnas uurimistööd. Eriti Lääne-Saksamaa Keskluureteenistuse osas. Probleem seisneb selles, et tegemist on tänaselgi päeval eksisteeriva organisatsiooniga, millel pole kohustust oma materjale avalikustada. Kuid on märke, et see organisatsioon teeb oma arhiivid avalikuks. Näiteks lubati ühel ajaloolaste delegatsioonil arhiividokumente vaadata. Lõpuks nad oma uurimistulemusi riikliku julgeoleku huvides siiski avalikustada ei saanud. Aga loodetavasti arhiivid uurimistööks avanevad.

Ida-Saksamaa spordiajaloo ja luureteenistuste kohta on kirjutatud palju. Kui jätame dopinguteema välja, kirjutati Stasi kohta kõige rohkem teadusartikleid ja raamatuid. Lääne-Saksamaa kohta neid aga ei leidu.

Mulle tundub, et olen spordivaldkonna ja luuretegevuse vahelistest seostest vist ainsana kirjutanud."

Kas Saksamaa ühiskond tervikuna tunneb nende teemade vastu huvi või tegemist saladustega, millest teada ei soovita?

"Doping ja dopingusaladused on igihaljas teema. Sellest sooviti teada. Mis puudutab luureteenistust, siis raske öelda. Ma arvan, et kui selle vastu oleks suurem huvi, siis avaldataks luureteenistusele rohkem survet. Seega, paistab, et selle spetsiifilise valdkonna kohta nii palju huvi ei ole."

Loodetavasti jõuavad mitmed kongressil peetud ettekanded lähemal ajal huviliste kätte ka äratrükitud kujul. Igal juhul sai selgeks, et spordiajalugu on maailmas jätkuvalt valdkond, mille käekäigu eest paljud seisavad ja mis paljusid huvitab. Ning kui Euroopas peakski võimalused ahenema, siis tundub, et Aasias akadeemiline spordiajalugu õitseb. Tõsi küll, nende uurijate teemad kõnetavad ka eestlast praegu tunduvalt vähem kui Euroopa või Põhja-Ameerika spordiajaloolaste tööd.

ISHPES-i järgmine kongress toimub 2020. aastal Jaapanis ning algab mõned nädalad pärast Tokyo suveolümpiamängude lõppu. 2021. aastal kogunetakse Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas.

Toimetaja: Siim Boikov



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: