Aastakümneid veerenud lumepall põhjustas Suurbritannias viimaks pedofiiliasüüdistuste laviini

Minevikuõudustest rääkimine ei ole Steve Waltersi jaoks kerge ülesanne. Teda toetab endine klubikaaslane Andy Woodward.
Minevikuõudustest rääkimine ei ole Steve Waltersi jaoks kerge ülesanne. Teda toetab endine klubikaaslane Andy Woodward. Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Novembris Suurbritannias lahvatanud pedofiiliaskandaal on üks suuremaid kriise sealse jalgpalliliidu ajaloos. Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Lemme Haldre rääkis ERR-ile, et väärkohtlemise ennetamisel ja sellega toimetulemisel on väga oluline lapsevanemate roll.

Lumepalli pani veerema endine Crewe Alexandra ning Bury kaitsja Andy Woodward, kes tunnistas 16. novembril ajalehes Guardian ilmunud intervjuus, et oli kõigest 11-aastane, kui Crewe noortetreener Barry Bennell hakkas teda seksuaalselt ahistama. "Olin õrnema hingega ning Bennell võttiski just sellised nõrgemad poisid sihikule," sõnas nüüdseks 43-aastane Woodward Guardianile. Enam kui sajal korral toimunud vägistamised ning Bennelli hirmuvalitsuse all elamine võttis Woodwardi jaoks veelgi keerulisema pöörde 1987. aastal, kui toona 33-aastane Bennell astus suhtesse noore jalgpalluri 16-aastase õega.

„Mõnikord üritas ta mind ahistada ka siis, kui mu õde samuti majas viibis,“ meenutas Woodward läbielatud õudusi. „Kui nende suhe avalikuks tuli, käis ta pühapäeviti meie juures õhtusöögil ning istus lõbusalt ühes lauas koos mu isa ja emaga. Ma kartsin teda nii väga, et kannatasin vaikides.“ Kui Woodward oli 18-aastane, abiellus ta õde Bennelliga ning Woodwardi aastaid ahistanud mees sai osaks nende perest.

Pärast Woodwardi vaprat ning läbimurdelist intervjuud loovutas pedofiilide käe läbi kannatanud inimestele elu lõpuni tagatud anonüümsuse teinegi Crewe mängija - 22. novembril avalikustas enda loo Steve Walters. Erinevalt Woodwardist ei olnud Walters aga üks nendest mängijatest, kelle tunnistused Bennelli 1998. aastal pedofiilias süüdi aitasid mõista ning üheksaks aastaks trellide taha viia. Endise meeskonnakaaslase piinarikkaid meenutusi lugedes tundis ka Walters siiski sundust kõik südamelt ära rääkida. „Kõigi nende aastate jooksul on see saladus mu sees olnud,“ tõdes Walters Guardianile. „Ma pean selle nüüd endast välja laskma. See on ainus võimalus ning ma tean, et see aitab mul edasi liikuda. Ma loodan, et see aitab ka teistel inimestel oma lugusid jagada.“

Nii on ka läinud. Suurbritannia lastevastase julmuse ennetamisega tegelev organisatsioon NSPCC avaldas, et pärast Woodwardi intervjuu ilmumist avatud spetsiaalsele usaldusliinile helistas esimese nädala jooksul 860 inimest. „Meie jalgpalli abiliinile tulnud kõnede arv on vapustavalt tõusnud,“ vahendas Reuters eelmisel neljapäeval NSPCC tegevdirektori Peter Wanlessi sõnu. „See tõestab, millisel murettekitaval määral on seksuaalne kuritarvitamine jalgpallis levinud.“ Laupäevaõhtuse seisuga oli skandaali segatud juba 55 professionaalset ning mitteprofessionaalset Suurbritannia jalgpalliklubi, muu hulgas on organisatsioonini jõudnud informatsioon aastakümneid lapsi ahistanud inimestest, kes on ka praegu jalgpallis tegevad.

Pedofiiliaskandaali uurivad Suurbritannias juba 18 politseijõudu võimalikust 45-st. Foto: Reuters/Scanpix

Oma käitumisega on kriitikatule alla sattunud ka mitmed klubid. Möödunud nädala lõpul tunnistas endine Londoni Chelsea mängija Gary Johnson, et klubi maksis talle 50 000 inglise naela, et ta hoiduks avalikest pedofiiliasüüdistustest Chelsea endise peaskaudi Eddie Heathi vastu. „Nad maksid mulle, et ma avalikkuse ette ei astuks,“ sõnas 1970. aastate lõpus klubi noortesüsteemis mänginud Johnson Daily Mirrorile. „Nad võisid vaikimise eest maksta ka teistele. Ma loodan ja palvetan, et ükski klubi ei saaks seda vaiba alla lükata – keegi ei tohiks õigluse eest pääseda.“ Chelsea vabandas Johnsoni ees avalikult ning algatas juhtunu kohta juurdluse.

Oma nördimust selle üle, kuidas Crewe Alexandra jalgpalliklubi süüdistusi nii toona kui ka nüüd käsitlenud on, avaldasid ka Woodward ja Walters. „Klubi ei ole selle eest iial vastutust kandnud,“ tõdes Woodward. „Pärast kõiki neid aastaid usun, et klubis pidi see, et noored poisid tema pool ööbisid, hästi teada olema. Seetõttu tunnen, et Crewe vedas mind alt. Ma ei olnud koolis, kuid ma olin siiski professionaalses jalgpalliklubis, millel lasus kohustus lapsi kaitsta – ning seal jooksis ringi sadu lapsi.“ „Crewe kohta ringlesid alati kuulujutud,“ kinnitas ka Walters. „Klubi peab oma pea liiva alt välja võtma, avalikult vabandust paluma ning korralikult sõna võtma. See, et poisid Barry pool ööbisid, oli halvimini hoitud saladus jalgpallis, kuid minu teada ei arvanud Crewes sellest keegi midagi. Nende reaktsioon on skandaalne, kuid nad on alati nii käitunud.“

Psühholoogi-psühhoterapeudi Lemme Haldre sõnul on inimestes nagu Bennell tihtipeale koos kaks vägagi erinevat poolt – üks hea ning teine halb. „Täiskasvanul on olemas kõik meetmed, kuidas lapsega manipuleerida,“ tõdes Haldre ERR-ile. Sellele viitavad ka Woodwardi ning Waltersi tunnistused. „Tema maja oli kui aardekirst, lapse unistus,“ sõnas Woodward Guardiani intervjuus. „Uksest sisse astudes oli võimalik näha kolme mänguautomaati, tal oli piljardilaud, ülakorrusel elas puuris väike ahv, kes su õlal istus.“

„Tal oli erinevaid T-ning jalgpallisärke Lacoste’ilt ja teistelt firmadelt,“ lisas Walters. „Üks tema majas asunud tubadest oli täidetud särkide ning jalgpallisaabastega ja ta lubas meil sealt kõike võtta.“ Teisalt meenutasid mehed, kuidas Bennell neid õudusjuttude ja -filmidega hirmutas ning nendega muud moodi manipuleeris. „Ta laskis mul paberilehte käes hoida ning ta lõi seda piisavalt tugevalt, et see rebenes pooleks,“ rääkis Woodward. „Seejärel ta küsis: „Kas sa näed, mida ma teha suudan ja kui võimas ma olen?““

Sageli on laste seksuaalses väärkohtlemises süüdi neile tuttavad inimesed, kes lastega tihedamini suhtlevad ning keda lapsed usaldavad. Käimasolevas skandaalis võib osaliseks olla ka toona Inglismaa jalgpallis valitsenud atmosfäär. „Teised mängijad ütlesid mulle näkku: „Ma vean kihla, et ta teeb seda sinuga, me teame, et ta on selline“. Riietusruumis öeldi palju suuri sõnu, aga väljaspool klubi ei arutatud seda iialgi. Niimoodi asjad jalgpallis käisidki, keegi ei tahtnud usaldusringi murda,“ kirjeldas õhkkonda Woodward. Seda tunnistas ka Guardianile kirjutatud arvamusloos endine Inglismaa koondise kaitsja Graeme Le Saux, kes on Woodwardist viis aastat vanem. „1987. aastal (Le Saux’ profikarjääri alguses – toim.) oli riietusruumides valitsev atmosfäär konstrueeritud macho’like ning maskuliinsete stereotüüpide ümber, mis ei lubanud mängijatel vähimatki nõrkusmärki näidata,“ tõdes Le Saux. „Seda toetas range hierarhia – treenerid tipus, noormängijad põhjas – ning kuulekus ja respekteerimine olid selle olulisteks komponentideks.“

Mitmed skandaali keskmes olevad juhtumid leidsid aset Crewe Alexandra jalgpalliklubi noorteakadeemias. Foto: Reuters/Scanpix

Haldre arvates ei tohiks skandaal aga saada kiviks kõikide sporditreenerite ja -klubide kapsaaeda. „Kindlasti on väga palju häid sporditreenereid, kes tunnevad ennast väga halvasti, kui nad selliseid artikleid loevad,“ ütles Haldre, kelle sõnul ei ole temal oma karjääri jooksul olnud kokkupuuteid sporditreenerite seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud lastega. Oluliseks on aga lapsevanemate roll väärkohtlemise ennetamisel ning sellega toimetulemisel: „Kui lapsega on selline asi juhtunud ning ta saab sellest oma vanemale rääkida, on võimalik, et lapsel ei esine kaugeleulatuvaid mõjusid. Kui sellised asjad toimuvad varjatult, mõjutab see tihti enesehinnangut – „miks just mina? Põhjus peitus minus.“ See võib inimese minapilti tugevalt mõjutada.“

Haldre sõnul jõuab Tartu Laste Tugikeskusesse aastas keskeltläbi 30-40 laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumit, pere noorimatega peaks keerulisel teemal rääkima juba väga varajases eas. „Ma arvan, et sellest peaks hakkama rääkima lasteaia viimastes gruppides,“ arvas Haldre. „Ka Laste Tugikeskus on seda teinud, meil on pilootprojektid olnud lasteaedades ja ka Tervise Arengu Instituut ajab praegu seda rida, et lasteaiakasvatajad oskaksid laste moodi nendega rääkida. Ma arvan, et sellega tuleks lasteaias alustada, sest rääkides Laste Tugikeskuse 30-40 ohvrist, kellega me aastas kokku puutume, siis umbes kolmandik neist on alla 6-aastased.“

Noorjalgpallurite seksuaalse väärkohtlemise skandaal pole esimene sellelaadne Suubritannias. 2012. aasta sügisel vapustasid Ühendkuningriiki aasta varem surnud armastatud tele- ja raadiosaatejuhi Jimmy Savile’i kohta esitatud pedofiiliasüüdistused. Pärast lekkinud informatsiooni Savile’i mineviku kohta algatas Londoni politseiteenistus ühes NSPCC-ga ning meediakanalite nagu BBC ning ITV-ga operatsiooni Yewtree, mille tagajärjel mõisteti teiste hulgas süüdi endine popstaar Gary Glitter (pärisnimega Paul Francis Gadd), publitsist Max Clifford ning telepersoon Rolf Harris. Viimaste aastakümnete jooksul on Ühendkuningriikides süüdi mõistetud kümned lapsi väärkohelnud preestrid ning teised usutegelased.

Barry Bennellile mõisteti 1994. aastal pedofiilia eest nelja aasta pikkune vanglakaristus, 1998. aastal mõisteti mees vangi üheksaks aastaks. 2015. aastal sai Bennell, kes nüüd kannab nime Richard Jones, järjekordse vanglakaristuse, millest ta nüüdseks vabanenud on. Lisaks lumepalli veerema pannud Woodwardile ning Waltersile on avalikkuse ette astunud veel mitmed teisedki kannatanud ning Inglismaa Jalgpalliliidu esimehe Greg Clarke’i sõnul on tegemist ühe suurima kriisiga organisatsiooni ajaloos. Võib olla kindel, et päevade möödudes tõuseb ka nende arv, kes vapralt jagavad läbielatu kohta tunnistusi ja paljastavad laiemale avalikkusele jalgpallimaailma räpaseid telgitaguseid.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: