Saalihokikoondise kapten: edasipääsemine pole enam meie kätes, peame ootama
Poolas Gdanskis jätkuval saalihoki MM-valikturniiril oli Eesti naiskond üle Itaaliast 13:1 (3:0; 5:0; 5:1). Enne seda kaotati aga Tšehhile 3:10 ja Poolale 1:7. Vaatamata kahele kaotusele turniiri favoriitide vastu, on naiskonnal veel võimalus pääseda MM-finaalturniirile.
"See oligi meie mängu joonis täna - kogu aeg pürgime asetuselt rünnakule, värava peale, palju viskeid ning kui peale kahte minutit olime 2:0 ees, siis see oli ideaalne algus, mida olime soovinud," kommenteeris kohtumist Itaalia vastu Eesti naiskonna kapten Merli Süvari intervjuus ERR-ile. "Lootsime just, et saame rahulikult võtta, mitte ei torma ummisjalu ainult väravale, väravale, väravale. Kuigi me praegu mängime selle nimel, et võimalikult hea väravavahe saavutada. Treenerid tegid täna statistikat, et me tegime selle 60 minuti jooksul üle 80 pealelöögi. Väravani jõudsid neist umbes pooled. Ehk realiseerimine oleks võinud veel parem olla."
Kuigi Eesti kaotas MM-valikturniiril kaks kohtumist Tšehhile ja Poolale, siis edasipääsulootus püsib. "Me oleme täpselt samas olukorras nagu olime kaks aastat tagasi," jätkas Süvari. "Meie edasisaamine ei ole enam meie enda kätes. Peame ootama teiste tulemusi teistest alagruppidest. Kuigi meil on üks mäng veel ees, siis see ei lähe arvesse. Oleme kõige suuremas alagrupis, kus kõige nõrgema võistkonna vastu saavutatud väravad lähevad nulli, neid ei arvestata. Selle tõttu jäi meie väravate vaheks -1 ja nüüd me ootame lihtsalt teiste alagruppide tulemusi. Seis ei ole lootusetu, aga meil ei jää muud üle kui ainult oodata."
Kuidas jäi Süvari aga rahule naiskonna esitusega Tšehhi ja Poola vastu? "Parim võistkond võidab. Tšehhi vastu olime peale 2/3 ainult ühega taga ja me mängisime endast klass kõrgema naiskonna vastu sellist mängu, et mõtlesime võimalusele viigipunktiga ära minna," rääkis Süvari. "Me tõesti uskusime seda ja mängisime väga distsiplineeritult, aga kui väravatevahe läks -2, -3 peale meile, siis saabus see arusaamine, et võitu või viiki ei tule ja tuleb hoida väravate vahet. See oli mõttemalli muutus ja see võttis hetke aega, et kohaneda - hoida võimalikult väikest skoori. Poola vastu samamoodi läksime nii kindlalt võidu peale välja ja peale 1/3, kui nad said kaks väga õnnelikku väravat ning me olime 0:2 taga, siis oli meil järgmisel kolmandikul peal pinge või stress, et me peame mängu tagasi tulema. Me ei suutnud enam oma mängu mängida, vaid proovisime forsseerida väravaid. Ebaõiglust ma ei näe, me ise ei suutnud päris ära kasutada oma võimalusi."
Toimetaja: Liisi Rist