Meenutus | Tequila, seks, hüva nõu ja spordiajaloo tähtsaim hüpe
Täna 50 aastat tagasi hüppas ameeriklane Robert "Bob" Beamon olümpiamängudel kaugust 8.90 ehk parandas maailmarekordit 55 sentimeetriga. Seda sooritust on nimetatud spordiajaloo üheks vapustavamaks hetkeks. Samad numbrid, aga veidi teistsuguses järjekorras põrutas Eesti rekordiga viiendaks tulnud Tõnu Lepik. Tähtpäeva puhul meenutame veidi olnut.
Käsil oli Mexico City olümpiamängude seitsmes päev. Kergejõustikuareeni kohal kogunesid pilved ja kraadiklaas näitas pisut jahedamat temperatuuri kui muidu. Tribüünid täitusid inimestega, kuid leidus ka vabu kohti. Ehk peletas paljusid lähenev vihm? Võimalik. Aga need vaprad, kes olid sel päeval siiski kogunenud vaatama 19. nüüdisaegseid olümpiamänge, ei pidanud ilmselt pettuma. Oi, vihma tuli küll, aga et sellele eelnes säärane spordimaailma vapustav tuulispask - seda ei osanud küll keegi aimata ei publiku, võistlejate ja - nagu selgus - ka ametnike seas.
Pöörame mõttes pilgu kaugushüppesektorisse. Keda seal kohata võib? Eks ikka mitmeid suurte tiitlitega nimesid. Kõigepealt muidugi ameeriklane Ralph Boston - kaheksa aasta tagune Rooma olümpiavõitja, maailmarekordiomanik, endine maailma aasta kergejõustiklane. Siis läänemaailma suurnimele vastukaaluks nõukogude lootus Igor Ter-Ovanesjan. Armeenia-Ukraina päritolu kogenud kaugushüppaja oli kahtedelt eelmistelt mängudelt lahkunud pronksiga, aga auhinnakapis leidus ka kaks Euroopa meistri tiitlit. Lisaks jagas ta Bostoniga maailmarekordit 8.35. Ja muidugi Lynn "Hüppe-Lynn" Davies, Tokyo olümpiavõitja, kahe aasta tagune Euroopa meister ehk samuti tiitlivõistlustel end tõestanud mees.
Meie praeguseks teame, et nende suurkujudega täiesti võrdväärse heitluse pidas ka 22-aastane Tõnu Lepik, kes teenis samal aastal Euroopa sisemängudel hõbemedali. Maailma paremate kaugushüppajate seas stoiliselt oma mehena liikunud tallinlane näis keskendunud, võistlusvalmis ja ei häbenenud võistluste eel välja öelda, et jahib Eesti rekordit.
Kuid terasemad spordisõbrad jälgisid hoopis üht Lepiku eakaaslast. New Yorgist Queensi linnaosast pärit olümpiadebütant Robert "Bob" Beamon oli samuti vaid 22 aastat vana. Aga näidanud olümpia-aastal suurepärast vormi - 23 starti ja 22 võitu. Noormehe isiklik rekord paranes 8.33-ni, tuule toel isegi kaugemale kehtivast maailmarekordist - 8.39!
Ega see konkurentide seas tähelepanuta jäänud. "Ralph ütles mulle: "Ära aja teda vihaseks, Lynn, või ta hüppab lihtsalt üle kasti," lausus waleslane Davies enne võistlust. "Aga vaja läheb palju rohkemat kui looduslikku annet. Tema vastas on palju kogemusi ja kõrget taset ning ta võib enda jaoks kergesti kõik ära rikkuda. Kui aga Beamon tabab hüppepakku õigesti, võime meie ülejäänud oma lootused unustada," ennustas ta prohvetlikult.
1968. aasta olümpiamängude kergejõustikustaadion Autor: TopFoto/Scanpix
Kiidulaulu kõrval leiduski murekoht nii Beamonile endale kui ka kaasaelajatele - kas stardipakk jällegi liiga kurjakuulutavalt varakult vastu ei tule? Kvalifikatsiooniski oli tal sellega suuri probleeme. Kahe esimese katse järel haigutas protokollis null ja kaugel polnud võimalus, kus kaugushüppe ajalugu kujunenuks hoopis teistsuguseks. Aga siis astus kogenud koondisekaaslane ja mentor Boston ligi, andis paar näpunäidet, Beamon kohendas hoojooksu ja vajalik hüpe sai tehtud.
Õige hoorütmi leidmine oli siiski vaid üks probleem. Mõned tõid välja, et viimased pool aastat harjutas mees treenerita, aga laiem publik aimatagi ei võinud, seisnes hoopis muus. Nimelt oli Beamon küll äärmiselt andekas sportlane, aga igal hetkel mitte just pühapäevakooli käitumismustriga. Lõppvõistluse eelsel õhtul limpsis ta närvide rahustuseks tequilat (ikkagi Mehhiko!) ja läks seejärel tüdruksõbraga voodisse hullama. Teod, millest vähemalt Beamonile endale tekitasid kõvasti süümekaid.
Aga memuaarides tunnistas ta siiralt: "Ma sooritasin spordi suurimaid patte. Ütlesin endale: sa jätsid kuldmedali justsama linade vahele," kirjutas kassiahastusse langenud hilisem kangelane raamatus "Mees, kes suutis lennata" (The Man Who Could Fly). "Suutsin mõelda vaid D-tähega sõnadest: deplete, drain, dissipate, distract [Eesti keeles "ära tarvitama", "kurnama", "laiali puistama", "häirima"]!"
Võistlus algas Beamoni jaoks justkui kurjakuulutava naljaga: esimesed neli meest astusidki üle! Ja siis oli ameeriklase kord. Ta astus keskendunud olemisega hoovõturajale, ootas paarkümmend sekundit - näost ei võinud kõrvaltvaataja midagi välja lugeda -, ohkas sügavalt, lõdvestas lihaseid, tegi kiire hoojooksu, pakk lähenes... ja rütm klappis! Beamon sai üsna täpselt pakule pihta, järgnes õhulend, käed sirgelt üleval, põlved tõusid vastu rinda, seejärel hakkasid käed vajuma ja - mauhti! - kasti. Üks-kaks-kolm - kergelt kängurulikult keksides väljus ta sealt nobedalt ja jäi tulemust ootama.
Hüpe tundus pikk - selge see! Aga kui pikk? Oh häda, liiga pikk! Moodsast mõõteseadeldisest ei olnud kasu! Seda lihtsalt ei olnud seadistatud ulmeliste õhulendude jaoks. Ei jäänud miskit üle, abiks tuli võtta vana kooli mõõdulint. Kõik see lisas mõningast furoori nii võistlejate keskel kui ka pealtvaatajate seas. Pintsakutes kohtunikud kogunesid kokku, mõõtsid nii ja mõõtsid naa. Selge, et lindilt loetud numbrid olid midagi erakorralist ja siin ei saanud uisapäisa tegutseda. Kui möödunud oli juba pea paarkümmend minutit, julgeti need ka välja öelda - 8.90!
Vaata Beamoni imehüpet:
Beamon jäi rahulikuks. Õigupoolest kummaliselt rahulikuks. Ahjaa - ameeriklane ei mõista ju meetermõõdustikku. Beamon oli harjunud jalgade ja tollidega, aga 8.90 näis talle kui hiina keel. Taas pidi juurde astuma Boston, et olukorda selgitada - mees, sa parandasid maailmarekordit pea kahe jalaga! See teadmine oli liig - Beamon vajus kokku, nägu käte vahel! Ta ei teeselnud - jalad lihtsalt ei kuulanud enam sõna.
Tõepoolest, parandada kaugushüppe maailmarekordit 55 sentimeetriga olukorras, kus seni oli keskmine parandus jäänud kuue sentimeetri juurde ja mitte keegi mitte kunagi polnud seda nihutanud korraga enam kui 15 sentimeetri võrra... See võib mõjuda närvidele küll. Juurde ruttas arst ja konkurendid aitasid Beamoni püsti. "Sa lihtsalt hävitasid selle võitluse," lausus tiitlikaitsja Davies, kes ise piirdus lõpuks pettumust valmistanud üheksanda kohaga. "Tema kõrval olime meie teised lihtsalt lapsed," lisas hiljem "lihtsurelike" nimel Ter-Ovanesjan.
Pärast suutis Beamon asja muidugi juba huumoriga võtta. Hüppest tehtud fotot silmitsedes astus keegi talle ligi ja küsis: "Kas sa teadsid sel hetkel, et maandud nii kaugele?" "Ma vastasin: "Tead, kui lendasin, siis vaatasin oma kella ja märkasin, et olen juba terve tunni õhus viibinud," muigas Beamon 2012. aasta Londoni olümpiamängudel ajal väljaandele The Independent antud intervjuus.
Aastakümnete jooksul on palju arutatud, mis võis olla rekordi taga. Mehhiko olümpiamängude puhul räägi ikka kõrgusest (enam kui 2000 meetrit merepinnast) tingitud hõredast õhust. Kindel on, et abiks oli ka taganttuule maksimaalne lubatud piirmäär ehk kaks meetrit sekundis. On pakutud, et soodsate olude koosmõjul võitis ta 31 sentimeetrit. Aga alati jääb küsimus: miks siis teised ei suutnud midagi taolist? Hõbedale tulnud ida-sakslane Klaus Beer hüppas 8.19 ja pronksini küündinud Boston 8.16.
Bob Beamon pärast maailmarekordi püstitamist Autor: TopFoto/Scanpix
Ameerikalikku kangelaslugu vürtsitab kindlasti spordimehe raske taust. Juba enne aastaseks saamist jäi Bob emata. Tema vend sündis aga ajupuudega, sest Beamoni isa peksis lapseootel ema. Vanaema kasvatada jäänud Bob sattus kriminaalsesse maailma ja nägi pealt, kuidas tema sõber surnuks pussitati. Nagu paljude teistegi sarnasesse situatsiooni sattunud tegelaste puhul, sai sport tema pääseteeks.
Kuid sama kiiresti kui Beamoni täht kerkis, see ka langes. Noormeest räsisid vigastused ja pärast olümpia supertulemust ei lennanud ta enam kunagi kaugemale kui 8.22. Järgmise aasta NBA noormängijate valikul panustas ta peale Phoenix Suns. Toonane draft oli veidi teistsugune kui tänapäeval ja aeg-ajalt leidus kurioosumeid. 15. ringis valituks osutunud Beamon patsutas koolipäevil palli küll päris agaralt, aga kergejõustik oli alati esikohal. NBA platsile ta ei jõudnud.
Aga nüüd tagasi Lepiku juurde. Daviesel oli õigus - paari esimese vooruga oli võistlus sisuliselt läbi. Finaali jõudnud meestest parandas hiljem oma tulemust üksnes austraallane Allen Crawley, kes tuli 8.02-ga kuuendaks. Kuid vahepeal oli maailma mõõtkavas väiksemat, aga meile kindlasti armsamat ajalugu suutnud teha Tõnu Lepik. Teises voorus, kui taevas oli oma luugid juba alanud, vihma sadas ja tuuleolud halvenesid, hüppas ta 8.09. Eesti rekord! Ja väärikas rekord, mis püsis kauem kui Beamoni oma. Kui Beamoni maailmarekord 8.90 langes lõpuks 1991. aasta MM-il kõigi aegade vingeimas kaugushüppeduellis Mike Powelli ja Carl Lewise vahel, siis Lepik pidi Eesti tipptulemusest loobuma veel neli aastat hiljem - 1995. aastal Götzises jaksas Erki Nool ühe sentimeetri enam.
Bob Beamon 2013. aastal Lausanne'i Teemantliiga etapil Autor: Reuters/Scanpix