Tarmo Tiisler: kui tähtsal kohal jalgpall eestlastele ikkagi on?
Euroopa meistrivõistluste valikmängudes võidult võidule sammudes mitmekordistas Eesti jalgpallikoondis fännide ridu ning kohati tundus, et uus rahvusspordiala on sündinud. Reedeõhtuse hävitava kaotuse järel võib siiski küsida, ega ometi Iirimaale alistumine varasemat vaimustusepuhangut kustutanud?
Olles üleeile Lillekülas kogenud 0:4 kaotust ja edasipääsu lootuste purunemist, tekkis paljudel, kui mitte enamikul küsimus: Kui tähtsal kohal siis jalgpall meie igapäeva elus tegelikult on ja kas toimunut võis nimetada reaalsustaju täielikuks minetamiseks või Eesti inimeste soovis tunda üle pika aja meid kõiki puudutavat ühisosa?
Kui jalgpall on meie elus nii tähtis, nagu praegu tundub, miks ikkagi vaadatakse seda A. Le Coqilgi täismaja ees ainult siis, kui on mängus midagi ülisuurt või kui kohale tuleb mõni väga kuulus välispallur. Sest Eesti meistrivõistlusi külastav huviliste hulk jääb kahesaja piirimaile ja erinevalt enamikest Euroopa riikidest ei sätitata Eestis pere nädalavahetuse plaane jalgpalli ajagraafiku järgi.
Kardan, et enamik praegu hulluvaid jalgpallisõpru ei suuda nimetada vähemalt kolme hetkel Eesti meistrivõistlustel mängivat pallurit.
Tegelikult ongi hetkel kõige huvitavam küsimus, kui palju on jalgpall pärast play-off mänge eestlastele omasem. Pärast teisipäeva tuleb suurtes mängudes pea pooleaastane vahe, meie ellu tulevad peale uued sündmused ja probleemid.
Eestis on esispordiala tribüün hetkel vaba, jalgpall asus play-off'i jõudmisega suure sammu edasi, et seda vallutada. Laulupeo ja õhtuste telesaadete kõrval on Eestis tänapäeval üldse vähe ühendavaid märke. Kindlasti tõmbas reedene 0:4 ja mõru mängujärgne olemine jalgpallivaimustusele pidurit, aga samas mäletame ju kõik, kui mõnus ja meeli kõditav oli suurt sündmust oodata ja ennast ka tegijana tunda. Ja seda jalgpall septembri algusest kuni eilse õhtuni kaheldamatult pakkus.