Tema käe all alustasid sportlaseteed 1968. aasta Mexico olümpial kaugushüppes viienda koha saanud Tõnu Lepik ning Eesti rekordit uuendanud kõrgushüppaja Vello Lumi ja Tõnu Kaukis. Tšikini kõige kuulsam õpilane, 1956. aasta Melbourne'i olümpiavõitja 5000 ja 10 000 m jooksus Vladimir Kuts alustas jooksutreeninguid Tallinnas.

Aleksander Tšikin pidas kergejõustikutreeneri ametit aukartust äratavalt kaua – üle 60 aasta. Veel 90-aastasena käis ta tööl, ikka reipalt ja elurõõmsalt.

Tšika – nii teda rahvasuus kutsuti – treeningutele olid oodatud kõik, meistritest algajateni. Tema trumbid olid terav silm, õpetaja nõudlikkus ja isalik hoolivus.

„Üritasin alguses kõrgust hüpata, siis sain mingi vigastuse, siis hakkasime jooksma. Siis mul tekkisid pahad sõbrad, nagu ikka, ei viitsinud trennis käia,” meenutas endine keskmaajooksja, Eesti läbi aegade paremuselt teise tulemuse 800 meetris jooksnud Raivo Mägi. „Ta tuli koju ukse taha ja küsis ema käest, kus poiss on. Ema küsis, kus ma olen, siis ma ütlesin, okei, lähen uuesti trenni.”

Tšikin ise alustas süstemaatilisi jooksutreeninguid alles 30. eluaastal. Pärast sõda kuulus ta Nõukogude Liidu paremikku ja püstitas oma rekordid: 400 meetrit 51,1 sekundit ja 800 meetrit 1.55,9.

Tšika mitmekülgsed treeningud aitasid sportlasel leida endale sobivama ala. Tõnu Lepik tahtis saada kõrgushüppajaks, ent maailmaklassi murdis kaugushüppes ja 8.09 andis talle Mexico olümpial viienda koha. Vello Lumi tuli kaugushüppes Nõukogude Liidu juunioride meistriks, ent seejärel viis kõrgushüppe Eesti rekordi 2.23-ni.

„Pole paremat stiimulit, kui tulemused kasvavad. Aga kuna tal oli palju neid õpilasi, siis ikka kellelgi läks kogu aeg paremaks. See oli kõige parem stiimul,” rääkis Lumi.

Kümnevõistlejast Tõnu Kaukisest sai meie esimene 8100 punkti mees. „Ta polnud kunagi mossis. Alati oli positiivne, igale asjale leidis oma lahenduse. Rõõm oli alati trennis käia,” sõnas Kaukis. „Läksime trenni ja vaatasime kaugelt, kas Tšika on kohal. Tšika oli kohal, hoopis teine tunne tuli sisse, et minna trenni ja hakata seal müttama.”

Kord läks Kaukisel kümnevõistluse teine päev vussi – ta kukkus tõkkejooksus. Treener ruttas kohe toeks. „Järsku vaatan, Tšika oli mul ees. Tõstan pea üles, vaatan. Tšika ütles: mis sa passid siin? Pooleteise tunni pärast läheb Kiievist lennuk koju. Olimegi pooleteise tunni pärast lennuväljal, saime piletid ära vahetatud ja lõunaks kodus. Õhtul olime juba Pirital harjutamas, kõik oli unustatud,” jutustas Kaukis.

Oma poistele sõjaväes paremaid olusid välja võideldes kasutas Tšikin diplomaadikavalust.
„Vene keeles ta rääkis, aga seda tehnikat, mida ta kasutas, ei suuda keegi järele teha. Ta niimoodi oskas rääkida, et: leppisime kokku, jah, et ei tule armeesse. Kõmm, toru ära. Pärast ei saanud keegi öelda, et me ei leppinud kokku, me rääkisime ju,” rääkis Lumi.

Raivo Mägi saadeti alguses Kaliningradi, sealt edasi Riiga ja lõpuks Tondile. Andekas jooksumees sai spordile päästetud. „Konjakipudel oli iga kuu. Pidi majori ukse taga käima ja konjakipudeli viima, siis sai linnaloa,” meenutas Mägi.

Tšikini rühma kuulusid tulevased teadlased ja kirjanikud, insenerid ja tublid töömehed.

„Ta on suure tähega treener. Üks asi on, et oskad treeningplaani panna, aga teine asi, et sa suudad kogu selle pundi koos hoida ja kõik oleksid häpid ja õnnelikud. Tal see tuli hästi välja,” hindas Mägi.