Joosep Susi: spordireportaaž on läinud lihtsustumise teed - tuleks teha tööd! ({{commentsTotal}})

Vikerraadio hommikuprogrammis käis külas spordiajakirjanik Joosep Susi, kes ei jäänud päris rahule äsjalõppenud olümpiamängude kommentaatorite tööga. Tema arvates jääb neil puudu ameti juurde käivatest käsitööoskustest.

Ega ei oleks olnud tarvidust head endist kolleegi esmaspäeva varahommikul rahvusringhäälingu stuudiosse ajada, kui ei oleks päris palju furoori tekitanud sinu Sirbis avaldatud lugu, mis jõudis nädalavahetusel ka kõigisse uudisportaalidesse ja seal vähemalt kommentaaride kujul teenis ka palju vastukaja. Nimelt sa kirjutasid spordireportaaži kui kunstižanri dekadentsist, kui nüüd kõige lihtsamalt öelda.

No ma ei tea, kas võiks päris nii radikaalselt sõnastada. Mul on selline tunne, et spordireportaaži žanr, mis on ülimalt kompleksne, on läinud kuidagi lihtsustumise suunas. Võib-olla oli paslik hetk natuke osutada, kuigi televaatajatel-raadiokuulajatel on erisugused eelistused, siis on olemas professionaalne objektiivselt määratletav käsitööoskuste pagas, mida tuleks silmas pidada. Võib-olla kõige lihtsamalt - tuleks teha tööd!

Paljuski on artikkel ajendatud sellest, et olümpiaülekannete näol nägime uut reaalsust. Kui Eesti Meedia, Postimees, Kanal 2 said olümpiaülekanded enda kätte, siis reportaažid mehitati küllaltki juhuslikult. On olnud selliseid alasid, kus on ainult niinimetatud ekspert-reporterid ja sellised alad, kus on spordireporterid või kuidas sa seda teist tegelast üleüldse terminoloogiliselt nimetaks?

Võib-olla lõpuosa küsimusest ongi mingis mõttes keskne. Kui vaadata Eesti spordireportaaži välja laiemalt, siis tegelikult väga palju selliseid inimesi, kes saaks peaasjalikult keskenduda reportaaži žanrile, reportaažide tegemisele, polegi. Võiks öelda, et olümpia viidigi läbi nii, et selliseid inimesi, kes peamiselt keskenduks spordi kommenteerimisele, ei olnudki. Isegi need, kes nii-öelda olid ajakirjaniku positsioonist või pigem spordikommentaatori positsioonis - ka nemad teevad seda muude tööde kõrvalt ja võib-olla polegi igapäevatöös väga palju spordiga seotud.

Tõepoolest, väga palju oli selliseid alasid, kus kommentaatori rollis oli asjatundja, kes spetsiifiliselt teab väga täpselt, mis toimub ala-siseselt. Mis on ala dünaamika, ülesehitus, struktuur? Kuidas see läbi viiakse? Missuguseid tundeid võib tekkida sportlasel eri situatsioonides? Ja nii edasi. Küll aga sellises situatsioonis hakkas kannatama see teine pool. Ehk reportaaž koosneb vähemasti kõige üldisemalt kahest poolest. Üks on reportaažipool ehk siis tuleb tunda reportaaži spetsiifikat ja teisalt ala ise - objekt, mida vahendatakse. Just see žanrispetsiifiline käsitööoskus oli see, millest jäi vajaka.

Kui ma intrigeerin, siis mis vahet seal üldse on, kas reportaaž on hea või halb? Normaalne spordivaataja saab ju ise pildi järgi aru, mis toimub.

Võib-olla peaks hakatuseks määrama siis kommentaatoripositsiooni. Mis on kommentaatori ülesanne? Ta on vahendavas rollis. Ta peab aitama vaatajal objekti jälgida. On mingisugune spordivõistlus ja tema peab lihtsustama, tegema arusaadava objekti. See on tema peamine roll. Kuidas seda teha, kas professionaalselt või mitte, see näitab peamiselt, kas suhtume spordivõistlusesse tõsiselt või mitte. Kas sellel on tähtsust või ei ole? Loomulikult võime vaielda mingite kriteeriumite üle, aga on selge, et kui esinevad selged faktivead, väga nõrk keelekasutus, siis on midagi reportaažiga valesti.

See ongi kõik viinud sellele, et spordireportaaž on meelelahutuslik pläust, kui ma nüüd mitte sinu terminit ei kasuta, vaid ise natuke utreerin.

Päris nii radikaalselt ma ei ütleks! Vaadates ka lõppevat olümpiat, siis väga palju on selliseid reportereid, kel on väga suur potentsiaal. Küsimus ongi selles, kas on võimalik leida aeg, tahtmine, sisemine motivatsioon, et saada paremaks. Et viia end kurssi objektiivsete reeglitega, mida tuleb silmas pidada, igasugusel spordivõistlusel olla vahendaja rollis. Ma ei saaks öelda, et on pläust. Kindlasti mitte! Ma arvan, et kõik annavad endast parima, aga läbimõeldus, töö iseendaga, teadlikkus, suunavad funktsioonid kõrvalt - nendest võib-olla jääb vajaka.

Samas. Ega meil Eestis ei ole ju kunagi olnud professionaalseid spordireportereid. Sa küll alguses ütlesid, et minu seisukoht, et toimunud on suur allakäik, on liialdus, aga ikkagi - kuidas varem suudeti paremini ja kas suudeti?

Sellega on nii ja naa. Mul on tegelikult tunne, et ei suudetud paremini. Mul on tunne, et see olukord, kus Eestis on sadu ja sadu inimesi, kes puutuvad pidevalt kokku reportaaži žanriga praktikuna. Olukord on muutunud tegelikult paremaks. Nõuded on muutunud kõrgemaks. Ma olen alati sellise näite toonud, et kui vaatame 90. aastatel jalgpallireportaaži, kus Mart Mardisalu tuli koos Indrek Kannikuga, siis see tundus midagi uut. Neil oli informatsioon välismaalt. Mäletan, et Mardisalu luges ajakirja "Match" Inglismaalt. Kui praegu vaadata tagasi, siis see tundub arhailine. Tundub, et enamik sellisega hakkama ei saa. Ehk siis inimeste teadlikkus, kuidas võiks reportaaži teha, on oluliselt kõrgem. Ehk ootushorisondid on muutunud. Soov saada head reportaaži on suurem ja nii lihtsalt enam vaatajat ära ei peta. Kui vaadata rahvusringhäälingu ülekandeid suurvõistlustelt, siis selgelt on põhikommentaator inimene, kes väga palju puutub reportaažiga kokku, kes pidevalt on aasta lõikes väga-väga palju kommentaatorina otse-eetris.

Kas see tähendab, et kui tulemas on jalgpalli maailmameistrivõistlused, siis on kvaliteet reportaažide osas parem kui lõppenud olümpiamängudel, kui õigused ei olnud ERR-i käes?

See hea-halb, parem-halvem on väga hägused kategooriad. Ma sõnastaks võib-olla kuidagi nii, et lõppenud olümpiamängudel oli väga palju reportaažide juures väga head. Puudu jäi justnimelt žanrispetsiifilisest käsitööoskusest. Mingid muud asjad olid väga tugevad. Kui erialaspetsialist, sportlane kommenteerib mingit võistlust, siis tema teadmine sellest spordialast on väga suur. Küsimus on see, kas ka žanriliselt keegi kommentaatorina toetab.

Mis puutub jalgpalli MM-i, siis parem-halvem ei puutu asjasse, aga ma loodan vähemasti, et nii stuudiopoolelt kui ka ülekannetepoolelt mõeldakse kogu üldine kontseptsioon väga hästi läbi. Et spordireporterid saavad mängusiseselt oma kontseptsiooni ja toolbox'i üle vaadata. Mul on tunne, et mis paljuski jääbki reporterite puhul puudu, on objektiivne tagasiside või osutus mitte emotsioonipõhiselt, vaid ratsionaalselt, mis võiks olla teisiti ning kus on probleemkohad ja kus on midagi väga positiivset.

Tegelikult oled sa varem ka kirjutanud peamiselt jalgpallireportaaži näitel spordireportaažist kui sellisest. Kas Eestis tegutsevad reporterid või lausa mõne toimetuse juhid on sinu töö vastu huvi ka tundnud?

Ma arvan, et nad on lugenud kindlasti midagi vähemasti.

On soovinud sinuga sel teemal arutleda?

Vat spordireporterite puhul on selline huvitav olukord, et väga suur osa suhtleb omavahel ja see arutelu on pidev. Mis on kusagil valesti ja mis on kusagil hästi. Ma arvan, et olen ka viimastel nädalatel tundide ja tundide viisi spordireporteritega arutanud selle üle, mis suunas võiks minna, mida rõhutada ja mida mitte. Üldine aruteluruum on suhteliselt lai ja aktiivne.

Toimetaja: Siim Boikov



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: