Alaver: tippspordis tuleb jälgida protsesse, mis sinu alal toimuvad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Saade "Suurmeistrid" uuris Eesti mainekatelt treeneritelt, missugust oskust, teadmisi ning pühendumust nõuab sportlase viimine maailmaklassi. Suusatreener Mati Alaveri meelest tuleb tunda oma ala läbi ja lõhki. „Kindlasti on tippspordis oluline jälgida pidevalt protsesse, mis maailmas sinu alal toimuvad. Seda nii praktilise kui ka uurimistöö poolelt,” arvas Alaver.

„Üsna treeneritee alguses sain aru sellest, et spordi keskne kuju on sportlane. Tema on kuningas, tulemuse teeb sportlane. Mida enam sain aru, et töö fookus saab ja peab olema sellel, et aidata sportlast. Treeneri huvid ei saa kunagi domineerida,” rääkis suusatreener Mati Alaver. „Kui treener selles õnnestub – aitab kaasa – siis see loob eeldused tulemuslikule ja pikaajalisele koostööle.”

Kõige enam, viiel korral aasta treeneriks valitud Mati Alaver on tulemuste valguses Eesti spordi ühe suurema eduloo taga, ehkki lugu on saanud viimastel aastatel paljude silmis määrdunud varjundi – põhjuseks kahtlused selles, kui puhas oli mäng. Samas oli Alaver pikalt avalikkuses omamoodi Eesti treenerite kõneisikuks, kelle ütlemistel oli kaalu. Miks? Ala tundmisele ja teadmistele toetudes otsis ta väsimatult vastust küsimusele, millest koosneb edu valem.

Ligemale 30 aastat kergejõustikutreenerina töötanud Sven Andresoo arvates annab treeneri tegevusele parima hinnangu see, millisel tasemel on olnud tema õpilased ja kui palju on neid olnud. Andresoo juhendamisel on harjutanud terve rida meie kergejõustikutippe, näiteks Virge Naeris ja Marko Aleksejev, Marko Turban on jätkuvalt Eesti rekordiomanik kõrgushüppes.

„Kui sul on häid õpilasi Eesti ja osa neist ka maailma tasemel või juunioride tasemel. Ma arvan, et see pole juhus. Seda toidab ikkagi mingisugune süsteem ja igal inimesel on oma käekiri,” arutles Andresoo. „Ja teiseks – pädevus – kui vaatan teiste treenerite tööd. Vaatan, et kui palju nad on suutnud aastate jooksul inimest muuta selles suunas, mis lubaks neil hiljem teha rahvusvahelisel tasemel sporti. Suudetakse või mitte. Mõni suudab, teine mitte. Kuigi ütlen sedagi, et kõiki inimesi muuta polegi võimalik.”

Meil ei saa kunagi olema sama arvukalt tippsportlasi kui suurtel riikidel. Aga ihaldame kogeda sarnast edu. Et meilgi oleks olümpiavõitjad, maailma- ja Euroopa meistrid, et võistkonnaaladel mängiksime võimalikult kõrgel tasemel nagu võrdne-võrdsega. Ja väikestel riikidel on oma edulood, nii ka Eestil. Ja neid ei olegi nii vähe. Korvpall viidi 1980. aastatel vene ajal esiliigast nõukogude liidu meistriks ja hiljem Euroopas kuuendaks.

„See peab olema visioon. Ainult treenime, aga et minna praeguselt tasemelt maailma tulemust tegema – ükskõik, mis alal – peab teadus ja meditsiin olema kaasas. Töö ja taastumine tasakaalus,” rääkis korvpallitreener Jaak Salumets. „Ja mis mind vaevab. Jah, oskame trillida, teame harjutuste vajalikkust, aga mis selle noormehe või neiu peas toimub. Et kas ta on valmis seda tegema. Ja kui treener seda ei tunneta – mängijate siseelu, milleks valmis ja milleks mitte –, paneb ta palju puusse.”

Kui Andrus Värnik tuli 2005. aastal odaviskes maailmameistriks, aitas Heino Puuste protsessile kaasa mitte ainult ettevalmistuse ja odaviske tehnikat puudutavates küsimustes, vaid väikeste inimlike nõuannetega – nagu näiteks, et vihmastes oludes hoida jalad kuivas. Ehk et teadmiste kõrvale kerkib tunnetuslik pool. Mida lähemal absoluutsele tipule, seda väiksemad nüansid hakkavad mängima.

„Kõigepealt tuleb ta panna õigesti tegema. Niikuinii on igaüks erinev, sellest ei pääse. Kuigi võin õpetada kõiki ühtmoodi. Igaühel on erinevad võimed ja tunnetus,” mõtiskles Andresoo. „Treenerit peab sportlase tegevuse juures midagi häirima. Siis ta hakkab midagi muutma. Ja paljusid treenereid ei häiri, tema silma ei riiva midagi. Ja öeldakse – see on hästi. Siis ei ole ju vaja midagi muuta. Kuigi võib olla oleks vaja.”

„Kiirused kasvavad, võimu tuleb juurde. Vaatad, et ai, see koht häirib. Eks kõik eksperimenteerivad, kogu maailm,” jätkas Andresoo. „Et keegi läheks õpiku järgi, et kolm punkti täidetud, aga veel viis punkti võtta – see on absurd.”

„Kindlasti on tippspordis oluline jälgida pidevalt protsesse, mis maailmas sinu alal toimuvad. Seda nii praktilise kui ka uurimistöö poolelt,” arvas Alaver. „Meis suusatamise tipusoleku ja sinna tõusmise aastatel oli meil väga hea koostöö Tartu ülikooli teadlastega. Tõnis Matsin ja Tarvo Kiudma olid mehed, kes lugesid läbi vähemalt 95% uutest ja aktuaalsetest spordifüsioloogia ja biokeemia teadusuuringutest ja see toodi otse meie treeneriteni. See koostöö tänasel päeval kahjuks enam sellisel moel ei toimi.”

Infokogumist ja selle vahetust aitab tihendada välistreenerite toomine Eestisse. Või välismaal õppimine ja mitte ainult lühiajalistel koolitustel. Korvpallitreener Priit Vene kuulus 2008-2012. aastani kuulsa Kaunase Žalgirise treenerite ringi.

„Seal oli Serbia treenereid. Neil olid oma nõudmised ja koolkond. Tuleb kreeklane, räägib teist asja. Leedukad, kes on näiteks välismaal olnud, nemad näinud kolmandat asja. Ega igaühe käest on midagi juurde õppida,” rääkis Vene. „Ega võistkond sellest kehvemaks ei lähe või mängijad. Ka halb kogemus on selles mõttes hea, et oskad vigu vältida. Meil Eestiski peaks välistreenereid rohkem olema, sest igaüks toob midagi.”

Korvpalli ning jalgpalli puhul on Eestis välistreenerite palkamise praktika juba mõnda aega olemas. Koondise tasandil pöörduti jalgpallis selle juurde hiljuti tagasi, kui peatreeneriks toodi Magnus Pehrsson. Võrkpallikoondise juhendajaks sai mitte ammu esimese välistreenerina Gheorghe Cretu, ujujad usaldasid ametisse endise tippsportlase Peter Mankoci. Suusasprintereid juhendab Christoph Schmid, meie laskesuusaparemiku treeninguid suunasid pikalt Anatoli Hovantsev ja Maris Cakars.

Eesti treenereid välismaal ikka leidub ja päris mitmel alal, aga mitte väga palju ning vähe just päris tipptasemel – meenuvad korvpallitreenerid Jaanus Liivak Hollandis ja Üllar Kerde Moskvas, Ervin Kade tegutseb rahvusvahelise poksiliidu treenerite koolitajana.

„Kas nad tahavad minna, kas viitsivad, kas näevad vajadust. Teiseks on see, et meil ei ole tänasel päeval ühtegi agenti, kes töötaks Euroopa tasemel, kes teda pushiks,” tõdes Vene. „Ega treener ainuisikuliselt väga kuhugi ei jõua. Nagu sportlastel on promootorid, siis ka treeneril peab see olema.”

„No jalgpallis ütled brasiillane – vägev. Ütled eestlane ja 6/7 maailmast kehitab õlgu. Korvpallis – endine jugoslaavia või balkan, serblane – on ju kõva! Või kui nahavärv teine,” arutles võrkpallitreener Avo Keel. „Selliseid probleeme kohtab kõikides sportmängudes ja treenerite puhul. Rock jõudis finaalturniirile. Ei tea, et Üllar Kerde peale oleks Prantsusmaa või Itaalia klubil silm särama löönud.”

 

Toimetaja: Ivo Dobkevitsch

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: