Martinson: Keresel ei olnud lihtsam läbimurret teha kui tänapäeva noortel
"Maaleht" annab sel aastal välja 30 teosest koosneva raamatusarja "Eestile elatud elud". Sari jutustab väljaandjate sõnul "lugusid suurtest eestlastest, kes on Eestist teinud ime."
Eile ilmus raamatutsükli teise teosena "Meenutusi Paul Keresest", mille autoriks on Kerese kaasaegne Paul Tamm. 200-leheküljeline mälestusteraamat sisaldab lisaks arvukaid illustratsioone Kerese partiidest.
Paul Tamm, kes Kerest raamatus meenutab, oli maleelu edendajana ka ise silmapaistev persoon. Tamme ja Kerese otsene sõprus teeb raamatu mõnevõrra erinevaks teistest kaalukatest käsitlustest, mille autoriteks Valter Heuer ja Paavo Kivine.
"Ajalugu ei saa köita ühte raamatusse. Alati jääb sealt midagi välja. Iga uus raamat täiendab teisi ja me saame Keresest riiulitäie, kus igas raamatus on killuke tema elust, mis on veidi paremini kajastatud kui teistes raamatutes," sõnas raamatust arvustuse kirjutanud Eesti Päevalehe ja Delfi ajakirjanik Jaan Martinson.
"Meie Kerest" ja Paavo Kivise raamatut olen lugenud, aga sealt on natuke mööda läinud ja eriti huvitav oli just see, et läbi kirjade, meenutuste ja ajaleheartiklite oli antud pilk Kerese noorpõlvest. Nüüd, kui ta on ühte kohta pakitult silme ees, siis saad aru, et Keresel ei olnud lihtne saada Kereseks. Me võime rääkida praegu, et Eesti spordis on rasked ajad ja noortel vähe võimalusi... täpselt samamoodi oli ka Keresel - ta pidi endale ise selle tee looma."
"Sealt on mälukillukesed, kuidas ta poepakkepaberi kenasti raamatute alla sirgeks vajutama pani, sest kirimale tahtis mängimist ja kust seda raha nii palju võtta. Enamus kulus ikkagi markidele," kirjeldas Martinson. "Ja kõik need simultaanid, kuidas ta 50 senti partii pidi mängima selleks, et üldse oma maleteed edasi jätkata."
Kerese tegevus enne Teist maailmasõda on paljudes käsitlustes ehk teenimatult varju jäänud. 1938. AVRO turniiri küll meenutatakse, kuid suuresti just seepärast, et see seondub kaudselt Teisele maailmasõjale järgnenud võitlusega male maailmameistri tiitli pärast. 1930. aastad on aga Kerese kujunemisel väga tähtis periood.
"Kui me loeme ka siit raamatust, siis maleelu ei olnud tol ajal eriti aktiivne. Ma arvan, et põhjus on pigem selles, et materjale noore Kerese kohta ei ole sedavõrd arvukalt, et saaksime sellest palju rääkida. Seal oli täpselt ära näidatud, kui kitsas oli Eesti maleelu. Pärnu, Tartu olid äratoodud ja see ei olnud üldsegi nii lai kui hiljem," jätkas Martinson.
"Minu meelest see raamatusarja pealkiri "Eestile elatud elu" - minu meelest see Kerese elatud elu oligi elatud Eestile, sest tema tekitas Eestis malebuumi, mis 60-ndatel ja 70-ndatel ikkagi plahvatuslikult tõi selle male Eestisse. Minu põlvkonnas vist ei olnud ühtegi poissi ja võib-olla tüdrukut ka mitte, kes ei oleks osanud malet mängida. Puhtalt Kerese pärast."
See raamat annab Keresest pisut teistsugusema pildi kui mõned teised, sest autor Paul Tamm oli temast mõned aastad vanem ja neil näis olevat väga usalduslik side. "Ta on siin poisilik ja kohati ka poisike oma kirjades, mis ta raamatu autorile on saatnud," ütles Martinson. "Seal on nöökamist, kirumist, huumorit ja teinekord ka natuke üle piiri minevat huumorit. Selgus, et Paul Keres ei olnudki täpselt selline nagu meie teda teame: lipsustatud, ülikonnas, kainelt mõtlev ja selge pilguga härrasmees."
"See on ääretult vajalik ja hea raamat mõistmaks, miks ja kuidas Paul Keresest sai Paul Keres. See, kes ta tegelikult oli. Nagu ma oma raamatule pühendatud artikli pealkirjastasin - avang! Väga huvitav on see, et seal on hästi palju toonast kirjakeelt, olusid, vägikaikavedu Eesti males ja spordis. Toonast õhku ja hõngu on selles raamatus väga palju ja see mulle meeldis ka eriti."
Toimetaja: Siim Boikov