Taavi Libe: Nurmsalu veristas Seli lüpsilehma ({{commentsTotal}})

Kaarel Nurmsalu
Kaarel Nurmsalu Autor/allikas: Liis Treimann/Scanpix

Ma ei pruugi Õhtulehe spordivaatleja Hugo Tipneri lihtsustatult radikaalsete seisukohtadega alati nõustuda, aga käimasolev spordinädal kipub näitavat, et 14. mail ilmunud kirjutises „Kuidas lõhnab Eesti sport?” tabas Tipner Eesti tippsporti iseloomustades naelapea pihta: minevikku eitatakse, olevikku peljatakse, tulevik näikse potentsiaalitu olevat.

Kaarel Nurmsalu otsus tippspordist loobuda on vähemalt taasiseseisvunud Eesti spordipraktikas üpris erakordne. Vähemalt Nurmsalu taustsüsteemi arvesse võttes. Esmapilgul ei oskagi kaalukausile seada, kumb ajalehepealkiri teeb meele nukramaks: „Vigastus lõpetas andeka sportlase karjääri” või „Ratsionaalne mõtlemine lõpetas andeka sportlase karjääri.”

Tõsi, Kaarli otsus võib mõjuda veidi kergekäelisena. Oleme ju harjunud põliseestlase ideaalkujuna visualiseerima rakkus kätega morni töömeest, kes jäärapäise järjekindlusega väheviljakal põllulapil rassib, sest muidu võetakse äkki see viimanegi leivaraasuke käest. Lüüa selg sirgu ja käed mullast puhtaks ning põllult tagasivaatamata minema marssida tundub nii... ebaeestlaslikult lihtsa lahendusena. Aga usun, et kõik Kaarel Nurmsaluga kordki kõnelenud spordiajakirjanikud on minuga nõus, et Karla ongi (vabandust, oli) ebaeestlaslik tippsportlane ja see on mõeldud kõige muu kui solvanguna Nurmsalu aadressil.

Ajalool on vastik komme liikuda mööda ringjoont. Praegu oleme oma tippspordiga jõudnud aega, mis meenutab kuuendikust planeedist moodustatud üksuse „viljastavaid tingimusi”, kus sportlastel teatud vanuses halastamatult toetuskraanid kinni keerati. Ainult selle vahega, et kui toona kisuti sportlane barbaarselt rajalt maha, siis tänapäeval on rajalt lahkumine vähemalt näiliselt sportlase enda otsustada.

Olgu Kaarli valikutega nagu on, aga eilse päeva üllatavaima avaldusega tegi minu jaoks hoopis EOK president Neinar Seli, kes Postimehele antud kommentaaris kogu vastutuskoorma Nurmsalu loobumise eest elegantselt EOK-lt Suusaliidu selga veeretas.

Sellega viin jutu teisipäeva, kui kogu Eesti spordi- ja oluline osa muust meediast kogunes ühte tuppa kuulama raportit ühest väga segasest loost, mis päeva lõpuks palju selgemaks ei saanud. Aga tühja sest mineviku eitamisest. Nurmsalu loobumisest kuuldes meenus mulle hoopiski EOK peasekretäri Siim Suklese õhku visatud nali, millega ta enne komisjoni raporti avalikustamist pingetest paksu õhustikku veidi leevendada üritas.

„Kuna nii palju väljaandeid on kohale tulnud, kõneleme täna hoopis EOK järelkasvutiimist „Märka järgmist põlvkonda”,” naljatles Sukles. Järelkasvutiim on Neinar Seli jaoks olnud tema senise ametiaja peamine lüpsilehm. Kui keegi võtab nõuks kritiseerida presidendi mannetut suutlikkust oma valimisprogrammi ellu viia, on enda palga loovutamine noorte hüvanguks Selil alati vastusena varnast võtta.

Jah, Siim ja Neinar, järelkasvutiimist tuleks kõnelda küll. Aga jutuots tuleb sedapuhku üles võtta sellest, et tänavuse tiimi liider ja kõneisik on andnud Eesti spordi tulevikutegijatele selge sõnumi, et individuaalalal absoluutsesse tippu pürgimine ei vääri Eesti riigis küünlaid. Seda vastutust on juba pagana raske mujale veeretada.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: