Kuna parasjagu on käimas Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused, aasta teine suure slämmi turniir ja Eesti esireket Kaia Kanepi on viimastel nädalatel olnud heas hoos, on paslik heita pilk ajalukku, selgitamaks, kust pärineb tennise omanäoline punktisüsteem.

Iseenesest on süsteem lihtne – esimene punkt võrdub 15ga, teine 30ga, kolmas 40ga ning neljas punkt annab geimivõidu (võrdse seisu korral on tasamäng, kus geimi võitmiseks peab olema kahepunktiline vahe). Aga paljudele alaga mitte just väga kursis olevatele inimestele, samas ilmselt ka nii mõnelegi tennisefännile on arusaamatu, miks ei võikski punktid olla lihtsalt 1-2-3, vaid on 15-30-40.

Ja tegelikult puudubki sellele ühene seletus, miks see niimoodi on kujunenud. „See on väga keeruline teema,” tunnistas raamatu „The Greatest Tennis Matches of All Time” („Läbi aegade parimad tennisematšid”) autor Steve Flink New York Timesile.

Inglise ja eesti keeles on punktisüsteemi juures see erinevus, et kui eesti keeles on null ikkagi null, siis inglise keeles kasutatakse sel puhul sõna „love” ehk „armastus”.

„See, miks kasutatakse sõna „love” nulli asemel, on tennise üks suuremaid mõistatusi,” tõdes raamatu „The Language of Tennis” („Tennise keel”) autor Ossian Shine.

Tänapäevane tennis on välja kujunenud 12. sajandil Prantsusmaal mängitud mängust ja kuna prantsuse keeles on muna (mis näeb välja nagu null) „l’œuf”, usuvad osad ajaloolased, et sealt pärinebki sõna „love” kasutamine tennises nulli asemel – inglased hääldasid lihtsalt prantsuskeelset sõna valesti.  

Saksamaa Bonni ülikooli keeleteaduste professor Heiner Gillmeister jõudis sellele seletust otsides aga hollandikeelse sõnani „lof”, mis tähendab „au”. Shine selgitas, et Gillmeister leidis 16. sajandist pärineva poliitilise laulu, kus on Antwerpeni ja Prantsusmaa lahingut kirjeldades kasutatud tennisetermineid ning seal ta nimetas, et üks pool mängis „iets voor lof doen” ehk au nimel.

Kummalisel kombel ei kasuta aga sõna „love” ka romantilisuse poolest tuntud prantslased, neil on samuti käibel sõna „null”.

„Prantslased ütlevad nulli kohta null, sest nad on märkimisväärselt mõistlikumad kui inglased,” muigas Shine, kes on ka ise inglane.

Ka sellele, miks on punktid 15-30-40-60, on mitu erinevat seletust. Ühe kohaselt on need numbrid laenatud kella sihverplaadilt – kui geimi võiduks oli vaja neli punkti, oli esimene neist 15 ja teine 30. Teadupärast pole aga kolmas punkt mitte 45, vaid 40. Selle kohta on teooria, et kui mõlemad mängijad jõuavad geimis 40ni ehk tasamänguni, on võiduks vaja veel kaht punkti ehk tulles tagasi kellani, liigutaks esimene punkt seieri 50 ja teine 60 peale.

Veel ühe seletuse kohaselt pärineb tennise punktisüsteem Prantsusmaa mängust „jeu de paume” (tennisesarnane mäng, kus reketi asemel kasutati käsi). Selle mängu väljak oli 90 jalga pikk ehk 45 jalga kummalgi pool võrku. Kui servija sai punkti, liikus ta 15 jalga ettepoole. Kui ta sai veel punkti, liikus ta taas 15 jalga ettepoole, kolmanda punkti puhul võis ta aga liikuda 10 jalga, siit joonistuvadki välja 15, 30 ja 40.

Endine maailma esireket, karjääri jooksul 12 suure slämmi turniiri võitnud ameeriklanna Billie Jean King ei saanud tennisemänguga alustades aru, miks see punktisüsteem just niisugune on. Ja ta usub siiani, et kui punktisüsteem arusaadavam oleks, tõmbaks tennis rohkem inimesi – sel lihtsalt põhjusel, et nad ei peaks enam kogemata mängule sattudes kukalt kratsima, saamata aru, mida need 15 ja 30 sümboliseerivad. Seetõttu on Kingi endise abikaasa Larry Kingi ja veel kolme mehe loodud profiliigas World TeamTennis kasutusel tavapärased punktid ehk 15-30-40 asemel 1-2-3. Ja kellelgi ei teki küsimusi, kuidas punkte antakse.