Dopinguvastase võitluse eesmärgiks on vähendada ja vältida dopinguainete kasutamist spordis. Selle eesmärgi täitmise vältimatuks tingimuseks on kasutatavate meetodite usaldusväärus ja üheseltmõistetavus. Allakirjutanud analüüsisid infot WADA poolt kasutatava kasvuhormooni dopingu testi kohta ning käesolev kirjatükk valgustab selle töö mõningaid olulisemaid momente.

Olles viinud läbi sõltumatu ekspertiisi, oleme veendunud, et WADA poolt kasutatav kasvuhormooni test ei ole praegusel kujul kõlblik sünteetilise (kehavälise) kasvuhormooni tarbimise testina. Seetõttu ei ole selle testi tulemuse põhjal võimalik midagi väita dopingu kasutamise või mittekasutamise kohta sportlase poolt. Nii puudub Andrus Veerpalule esitatud süüdistustel alus.

Poolteist aastat kestnud uurimise tulemusena oleme jõudnud veendumusele, et testi tööpõhimõte ei ole biokeemiliselt põhjendatud ega teaduslikult tõestatud. Veelgi enam, menetluse käigus WADA poolt avaldatud andmete statistiline analüüs kinnitas, et test ei ole usaldusväärne ega sobi kasutamiseks dopingukontrollis. Test on välja töötatud tänapäeva teaduslikke standardeid arvestamata ja lubamatult väikese arvu uurimisaluste isikute andmeid kasutades. Seetõttu pole kindlaks tehtud kui tõenäoliselt võib see test anda valepositiivseid või valenegatiivseid tulemusi. Ka ei ole WADAga mitteseotud teadlastel võimalik seda sõltumatult uurida, sest WADA hoiab täpsemaid andmeid oma testi kohta saladuses, samuti ei anta testikomplekte kellelegi täiendavateks uuringuteks välja.

WADA teadlaste poolt avaldatud andmete põhjal teame vaid seda, et mõnekümnel katsealusel tuvastati testi poolt mõõdetava nn "isovormide suhte" (mõnede verenäitajate erinevuse) oluline kasv teatud aja jooksul pärast kasvuhormooni süstimist. Teame, et umbes sajal arvatavalt dopingut mitte tarvitanud indiviidil oli selle suhte väärtus üsna madal. Just nende saja indiviidi pealt määrati kindlaks otsusepiir, millest kõrgemate väärtuste korral esitatakse sportlasele dopingusüüdistus.

Testi loojad väidavad, et kasvuhormooni mittesüstinud indiviididel esineb otsusepiirist kõrgemaid väärtusi vaid ühel juhul kümnest tuhandest - ilmselgelt ei anna vaid 100 katseisiku andmed sellisteks väideteks mingit alust. Väideti ka, et nii saadud otsusepiirid on järgnevalt valideeritud tuhandetel sportlastel. Teatavasti tähendaks valideerimine testi kasutamist isikutel, kellel sünteetilise kasvuhormooni kasutamine on sõltumatute meetodite abil kinnitatud või välistatud. Nii saaks teada, kas esialgu hinnatud valepositiivse tulemuse tõenäosus on õige. WADA kasvuhormooni testi loojad nimetasid aga valideerimiseks testi rutiinset kasutamist sportlastel, kus kõiki otsusepiirist kõrgema näiduga sportlasi kahtlustati dopingutarvitamises. See välistas automaatselt võimaluse, et selline näit võis olla loomupärane, ehk siis testitulemus valepositiivne. Sellega on WADA teadlased eksinud elementaarsete reeglite vastu testide väljatöötamisel.

Üks oluline osa teaduslikust arutelust käsitleski küsimust, kas vaid 100 katseisiku andmete põhjal saab leida otsusepiiri nii, et test töötaks ilma valepositiivseid tulemusi andmata veel kümnete tuhandete sportlaste korral. Vastaspoole väited tuginesid nn statistilise jaotuse eeldustel – ehk siis kasutati matemaatilisi mudeleid otsusepiiride leidmiseks. Millist mudelit konkreetselt kasutati, jäigi selgusetuks (varjatuks), seega on otsusepiir sama hästi kui "laest võetud". Nimelt, esmase päringu peale selgitasid WADA ametnikud, et kasutati normaaljaotust. Meie tähelepaneku peale, et ainult positiivseid väärtusi omava suhtarvu korral ei saa normaaljaotust kasutada, vastas WADA, et tegelikult nad kasutasid (teistsugust) log-normaaljaotust. Seda väidet kinnitati korduvalt nii enne kohtuistungit kui selle jooksul.

Alles siis, kui me näitasime, et log-normaalse jaotuse korral saadud otsusepiir tähendaks Andruse jaoks negatiivset testitulemust, väitis vastaspool, et õige on kasutada hoopis gamma jaotust (mis ei ole selliste andmete korral bioloogiliselt põhjendatud). Tähelepanuväärselt esitati see väide alles pool aastat pärast kohtuistungit. Selline käitumine on iseloomulik koolipoisile, kes üha uute hädavalede abil üritab varjata tegemata koduseid töid. Sellise ebajärjekindla teabe valguses on raske isegi teaduslikult oletada, milliseid "matemaatilisi" mudeleid WADA laborites tegelikult kasutatakse.

Ka testi biokeemiline olemus ei ole teaduslikult tõestatud. Testi tootjad väidavad, et neil on keelatud aine ülesleidmiseks antikehad, mis eristavad sünteetilist kasvuhormooni kehaomasest. Tegelikult baseerub test kehaomaste ainete kontsentratsiooni määramisel ja saadud kahe erineva väärtuse suhtel. Metoodikaga lähemal tutvumisel selgus, et selliselt määratud kontsentratsioonid ei iseloomusta ainult kasvuhormooni erinevaid vorme, vaid mitmeid teisi veres leiduvaid aineid. Teisisõnu, kasutatavad antikehad ei ole kasvuhormooni-spetsiifilised. Igasuguste testide väljatöötamisel on kohustuslik, et testitulemusi võrreldakse sõltumatute ja rahvusvaheliselt tunnustatud meetoditega. Seda aga pole WADA kasvuhormooni testi väljatöötajad meile teadaolevalt kunagi teinud. Nii on võimatu öelda, mida see test mõõdab. Kindlasti aga ei erista ta sissesüstitud dopingut kehaomasest kasvuhormoonist.

Et siiski veenda kahtlejaid testi adekvaatsuses ja antikehade spetsiifilisuses, teostati testi väljatöötajate poolt omapärane näidiseksperiment. Selles kasutati ülipuhast kasvuhormooni, mis oli lahustatud lamba vereseerumis. Nii tõestati, et kunstlikult loodud tingimustel töötab test lammaste jaoks. Tegelikke mõõtmisi aga tehakse inimveres tippsportlastel. Teaduslikes katsetes ei saa asendada sportlasi lammastega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et WADA kasvuhormooni test on nagu must kast, mille sisu hoitakse saladuses. Mida sellest kastist välja tulevad numbrid reaalselt mõõdavad, pole teada. Samas kasutatakse neid numbreid otsustamaks inimeste saatuste üle.

Võrdlusena meditsiinis kasutatavate diagnostilistele testidele, mis enne heakskiitu kontrollorganite poolt peavad läbima paljudest sõltumatutest ekspertidest koosnevaid kadalippe, teostab WADA oma testide väljatöötamist kinniste uste taga. Tulemuseks on kasutatavate testide märkimisväärselt nõrk tase. Sellele on korduvalt viidanud mitmed rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased. Sellekohaseid kriitilisi artikleid on avaldatud ajakirjades "Nature" ja "Lab Times".

Kõike ülaltoodut kokku võttes, saame öelda, et Andrus Veerpalu verest ei leitud keelatud aineid.

Krista Fischer, PhD, vanemteadur Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu,
Anton Terasmaa, PhD vanemteadur Tartu Ülikooli füsioloogia instituut
Sulev Kõks, PhD, MD, professor, Tartu Ülikooli füsioloogia instituut

Tartus, 28. veebruaril 2013.a.