"Spordis ainult tüdrukud" x Team Estonia esimesel vestlusõhtul astusid sportlaste ette spordiarst Pii Metsavas, sporditoitumise spetsialist Teele Tiidt, seksuoloog ja antropoloog Kristina Brik-Vellemaa ning spordipsühholoog Gähtlin Leppänen.

Mida nii esinejad kui osalejad sellest õhtust said ja miks on selliseid vestlusõhtuid vaja? Sportlastest jagasid muljeid jooksja Liis-Grete Arro, vehkleja Nelli Differt ja laskesuusataja Vibeke Välbe, lisaks jagas mõtteid Eesti Olümpiakomitee kommunikatsioonijuht Merili Luuk.

Pii Metsavas rääkis menstruaaltsüklist ja energiatarbimisest. "Ma arvan, et hea on nendest teemadest rääkida. Üldiselt on nii, et mida rohkem mingist asjast rääkida, seda mugavamaks see teema muutub. Menstruatsioon ei ole üldiselt midagi väga kergesti räägitavat meie ühiskonnas, vähemasti ausalt, otsekoheselt, ilma ilustamata või pehmendamata või sellele kuidagi läbi lillede või mingisuguse imeliku naistevärgi viidates," arutles Metsavas õhtut kokku võttes. "Reaalsus on see, et vastuvõttudelt on näha, et hoolimata sellest, et sa oled naissoost, ei tähenda, et sa tegelikult oled asjast õigesti aru saanud. Eks koolis saadav haridus võib olla ka väga erinev ega pruugi üldse katta neid vajadusi, mida spordis tegelikult antud temaatikal on vaja teada."

"Mulle endale meeldis väga see, et anti ka mingisugust tagasisidet enda kohta nendele küsimustele, mis mina ise kuulajatele esitasin," lisas Metsavas. "Ja ei ole ainult see, et mulle tundub, et endiselt visatakse neid lauseid, et parem on, kui sul sportlasena ei ole päevi või imelikke fraase selle kõige kohta. See tegelikult on endiselt niimoodi, kuigi võiks jääda endistesse sajanditesse."

"Ma tahaks arvata, et see sai kõik mõnusalt kokku seotud. Minule endale meeldis väga Kristina ettekanne ja see, kuidas keha tõlgendada või mida me oma kehalt ootame. Kui ma vahel räägin ka oma igapäevatööst, sellest spordimeditsiinilisest tervisekontrollist, siis ma vahel võrdlen seda tehnokontrolliga, mida teeme autole. Sest tõepoolest, keha on ikkagi mingil määral sportlase tööriist ja heas korras tööriistaga on vähe lihtsam igasuguseid toimetusi teha," rääkis Metsavas. "Nüri saag on nüri saag, läheb rohkem auru ja närvirakke selle töö tegemisele. Tervisekontroll justkui aitab seda tööriista korras hoida, mingil määral. Aga sellel on natuke holistilisem vaade ka. Mulle väga meeldis, et meie keha ei ole ainult tööriist, vaid seal on ka palju muid dimensioone juures. Et sellele kõigele tähelepanu pöörata oli ka endal väga mõnus kuulata."

Mida noored võisid sellest vestlusõhtust kaasa võtta? "Julgust ja seda enesekindlust, et tegelikult ma tean, mis mu kehaga toimub, ma saan aru, mis need on, see on okei, et ma niimoodi tunnen ennast oma kehas," pakkus Metsavas. "Et tegelikult ei ole keegi teine rohkem teadja sellest, mis minuga toimub kui mina ise."

Kas selliseid vestlusõhtuid oleks noorsportlastele rohkem vaja? Või seminare samal teemal? "Seminarid on sellised poolakadeemilised vormid ja seal läheb mingi atmosfäär kaduma. Selline vestlusõhtu vorm on väga mõnus ja kui osalejate tagasiside seda ka toetab, siis kindlasti sellises vormis on ka endal lihtsam seda ettekannet teha. Kõik ei peakski olema väga akadeemiline harimine, aga need väikesed infokillud, need praktilised teadmised, isegi kui see ei ole uus teadmine, kas või saada seda kinnitust, et tegelikult tean õigesti – see on ka väga hea tunne, et olen õigel teel, tean, mida teen," arvas Metsavas. "Seda julgust ja kinnitamist on tegelikult hästi palju vaja ja just noortel, sest muidu istumegi seal õnnetu hunniku otsas, et meil on 25+ tegevsportlased, kes laiutavad veel käsi ega tea nendest asjadest, tegelikult ükskõik, millisest teemast, mida peaks juba nooremana teadma. Ma võiks jahuda siin treeningpäeviku vajalikkusest, kui hea õppematerjal see on, et õppida oma keha tundma. Meil on endiselt tegevsportlasi, kes ei saa absoluutselt aru, mis signaale nende keha annab. Neid teemasid on palju, mida neile võiks rääkida. Mitte ainult naissportlaste kogukonnas, vaid samalaadseid teemasid võiks ju ka poiste seas käsitleda. Nii et "Spordis ainult tüdrukud" harivad ka poisse!"

Teele Tiidt rääkis noosportlastele toitumisest ja energiadefitsiidist ning andis ka praktilisi nõuandeid. "See õhtu andis väga head energiat ja tagasisidet. Näen, et neid sportlasi, kes päriselt huvituvad oma tervisest, tuleb üha rohkem juurde. Ja nad muutuvad teadlikumaks, sellist orienteerumist sporditeaduses või üleüldse tervisemaailmas on siis lihtsam praktiseerida. Tagasiside kuulajatelt oli see, et väga põnev oli ja väga hästi üles ehitatud üritus. Kestus oli ju päris pikk, olgem ausad, aga aeg läks väga kiiresti. Selles mõttes on väga-väga tore, et nad said ikkagi enda jaoks midagi siit välja noppida, mis oligi ju see eesmärk," hindas Tiidt.

"Spetsialistide ühine sõnum kumas tegelikult kõikidest ettekannetest läbi. Sellise turvatunde või kogukonna tekkimine, ühtehoid ja sellise turvalise keskkonna loomine, mis annab neile need teadmised ja võib-olla siis ka oskused või julguse ükskõik, mis teemal kellegagi arutleda ja ma loodan, et see juba viib siis noori edasi," rääkis Tiidt, mida ta ise vestlusõhtult kaasa võttis. "See ühine sõnum oli eelkõige selline indiviidist lähtuv – õpi iseend tundma, püüa oma kehasignaale märgata, samamoodi oma mõtteid märgata. See, kuidas sa suhtud iseendasse, treeningusse või sporti kui protseduuri, aga samas ka, mida see sulle endale annab, kuidas see sind tundma paneb, mis see sinu kehaga teeb ja missugused on kõik need toetavad tegevused seal ümber. See treening on, jah, üks osa, ja see on väga suur osa, aga kõik see, mis me teeme selle treeningu ümber, mõjutab samamoodi meie tervist ja sooritust. Selline üldine terviklik lähenemine ja iseenda tundmaõppimine, eelkõige, et osata seda tagasisidet jagada ka end ümbritsevatele spetsialistidele."

Kristina Birk-Vellemaa rääkis kehakuvandist ja sellest, kuidas peaksime enda keha kohtlema ja kehasse suhtuma. "Võtan kaasa kindlasti teiste esinenute mõtted, sest mul oli hästi põnev ja hästi lahe kuulata. Ühest küljest, kui erinevast nurgast me neid asju käsitlesime, aga teisest küljest, kuidas see kõik üheks kokku sai – inimene kui tervik. Ja nagu ma ütlesin, inimene ei ole evolutsiooniliselt tippspordiks loodud, aga need inimesed, kes on valinud selle, vajavad tuge, ja see, mis siin täna oli, see oli minu meelest imeline tugi," sõnas Birk-Vellemaa, mida tema vestlusõhtust endaga kaasa võtab. "Selle vibe'i ma võtan endaga kaasa ja muidugi teiste kõnelejate targad mõtted. Ja ka targad küsimused, mis saalist tulid."

Kas noortele on selliseid õhtuid vaja? "Ikka on! Üks asi on need teadmised ja need teadmised kuidagi süsteemi ja selgesse pilti pandud, aga just see suurem tugi veel, mida ta annab, on see kuuluvuse kogemus. Ja kuuluvus ei pea tähendama seda, et me nüüd tuleme ja võtame ennast siin hinged alasti ja kõike jagame, vaid see kogemus, et ka teistel on sarnased küsimused, ka teistel on sarnased mured, ka teised naeravad sarnaste asjade üle. Inimene on tervik ja selle terviku vaimne ja sotsiaalne toimetulek on ju megaoluline selleks, et eesmärke täita. Ja ma arvan, et just seda tuge sellised kohtumised annavad ja pakuvad."

Viimase esinejana rääkis vaimse tugevuse mõjutajatest ja kaitsmisest Gähtlin Leppänen, kes võttis jutuks ka selle, mis olukordades või miks on spordipsühholooge vaja ning miks ei peaks neid kartma. "See oli ääretult tore, vajalik, kasulik üritus. Väga palju noori naisterahvaid, sportlasi. Mulle tundus, et palju mõtteid läks neile korda, nad kuulasid süvenenult. Alati muidugi võib ju ka julgemalt küsima, aga kuna kontaktid läksid levima, siis ma arvan, et kindlasti võetakse ka personaalselt ühendust," lausus Leppänen. "See näide, et treenerikoolitusel ikka veel räägivad treenerid omavahel, et spordipsühholoogi juurde ei ole hea saata, sest siis võib sportlasest ilma jääda – see võiks küll muutuma hakata. Võib-olla äkki ikka asjad liiguvad selles suunas, et need hirmud kaovad ja nähakse, et spordipsühholoog tegelikult ajab sama asja. Meie jaoks on ka nõudlikkus okei, lihtsalt toetust tahame saada juurde ja see ei ole midagi ulmelist, mida taluda."

Leppänen puutub igapäevaselt noorsportlaste murdega kokku. Kui palju sellised vestlusõhtud võiksid olukorda meie spordimaailmas paremaks teha? "Väga palju kindlasti aitaks! Arvan, et siit läksid paljud sellise mõttega, et äkki tuleb veel, räägivad oma tuttavatele. Tegelikult meil oli ju väike kogukond siin esindatud, samas palju erinevaid alasid. Arvan, et kindlasti oodatakse jätkuüritust, isegi kui see tuleb samasugune. See aitab hästi palju kaasa, et lihtsalt räägitakse, räägitakse, räägitakse – normaliseeritakse, võetakse tabusid maha. Igal juhul see aitab," arvas Leppänen. "Kõik need kampaaniad, mida EADSE teeb – "Sõnal on jõud" ja trennis on hästi – aitavad hästi palju kaasa, et neid spordipsühholoogia parimaid praktikaid levitada ja et see positiivne spordikogemus, see sõnum leviks, see on nii tähtis."

Sportlastest olid vestlusõhtule tulnud nii kogenumad naissportlased kui ka noorsportlased. "Mulle väga meeldis see õhtu, sest need olid teemad, mis minu meelest on hästi olulised, just noorte puhul. Mul on natuke kahju, et noori oli vähe. Kergejõustikuliidust tuli ka kutse noortele, et nad tuleksid siia. Ma arvan, et see oleks hästi vajalik info, ümberringi on kõik naised, oleks hästi avameelne," mõtiskles Liis-Grete Arro. "Mulle oli kõik üsna tuttav, aga sellegipoolest oli mul tore kõiki kuulata ja jättis sellise hästi mõnusa ja lihtsa olemise, et ma julgesin kaasa rääkida ja julgesin küsida."

"Võtaksin kaasa selle sama mõtte, mis oli ka Gähtlinil, et kui lähen võistlustele, siis pean ennast ikkagi positiivselt meelestama, et olengi tulnud täna siia, olen selleks teinud trenni, olen selle nimel pingutanud, et täna siia jõuaksin ja see oligi see mõte, mis tundub, et ka minul võistlustel töötab väga hästi," lisas Arro.

Kas selliseid vestlusõhtuid on vaja? "Jaa! Äärmiselt palju! Ma loodan, et kui neid tuleb veel, siis tõesti tulevadki noored," vastas Arro. "Kui mina olin noor, siis mul ei olnud selliseid võimalusi. Näiteks siin oli spordipsühholoog, minu ajal see ei olnud nii popp teema, ma ei teadnud, et selline abi on olemas. Ma arvan, et see on väga vajalik. Ja kui need on asjad, mis on rohkem kättesaadavamad noortele, nagu tänane õhtu oli tasuta, siis ma arvan, et need tulemused tulevad ka Eesti poolt palju paremad."

"Väga tore ja sisukas, väga palju inspiratsiooni andis juurde," hindas Nelli Differt õhtut. "Võib-olla väga palju uusi asju ei olnud, aga eks see on alati see, et hea, kui sinu teadmisi kinnitatakse. Ja ma arvan, et Kristina ettekanne on see, mis kindlasti kaasa tuleb. Ja kui ta ütles, et 46-aastaselt läheb elu ilusaks, siis tegelikult mina ütleks, et minu elu läks ilusaks, kui [vanusel] kolm ette tuli! Ehk siis 30-aastaselt oli ka juba väga tore ja keha ei olnud enam nii suur vaenlane."

Kas ja miks selliseid õhtuid on vaja? "Selline vahetu suhtlus on hästi oluline, selline näost näkku kohtumine kindlasti annab palju juurde," sõnas Differt. Küsimusele, kas temal noorena oleks vestlusõhtul saadud infost kasu olnud, vastas ta: "Muidugi, ma olen kõik need rumalused läbi teinud. Et õhtul pärast kella kuut ei tohi süüa ja kõik sellised. Enda keha mitte armastamine. Ma arvan, et kui ma oleks seda kõike teadnud 16-17-aastaselt, siis mu sportlikud tulemused oleks ka palju varem tulnud."

Noorsportlastest saime endale mikrofoni ette 19-aastase Vibeke Välbe. "Minu meelest see oli väga põnev. Kõik need teemad olidki eriti noorsportlasele väga asjakohased. Mõnda asja oled ikka varem kuulnud, aga sai uusi asju ka teada. Väga põnevalt oli kokku pandud, igav ei hakanud," ütles Välbe.

Küsimusele, kas mingi mõte jäi tema jaoks vestlusõhtult kõlama, vastas Välbe: "Kindlasti, aga neid on nii palju! Just toitumise koha pealt, et pead oma kehale andma energiat, sportlasena sa muidu ei funktsioneeri. Mulle hästi meeldis, kui rääkis Kristina kehapositiivsusest, et pead oma keha tänama, sest ta teeb sinu jaoks tegelikult nii palju, sa ei saa lihtsalt talle tappa anda kogu aeg. See läks mulle väga hinge."

Palju ta ise näeb noorsportlaste seas, et ei julgeta mingitel teemadel rääkida? "Väga palju, ma ütleks. Kas või kui on näiteks meestreenerid, siis olen märganud, et ei julgeta rääkida. Kardetaksegi seda tagasisidet. Olen sõpradelt kuulnud ja märganud, et ei ole seda julgust. Aga minu meelest see on nii hea, kui kuulangi näiteks teie podcast'i, et on inimesi, kes julgevad sellistest teemadest ka rääkida, mis on n-ö tabuteemad. Minu meelest see aitab," rääkis Välbe. "Mul on kuidagi hästi läinud sellega, ma ei tunne väga piinlikkust – kui on päevad, siis on päevad! Ma arvan, et mida rohkem sellest räägitakse, seda rohkem noored tüdrukud ja ka poisid julgevadki nendest teemadest rohkem rääkida."

Kas selliseid vestlusõhtuid on vaja? "Kindlasti! Mulle väga meeldis, et oli hästi hea keskkond, mina julgesin küll kaasa rääkida. Ma arvan, et annabki palju sellist mõtlemist. Ma arvan, et need oleks väga kasulikud, eriti noorsportlastele," lausus Välbe.

EOK kommunikatsioonijuht Merili Luuk, keda hellitavalt kutsutakse ka sportlaste emaks, nentis, et vestlusõhtu pani ta mõistma, et nendel teemadel tuleb veel rohkem rääkida. "Tunnistan, vahepeal pidin ka muid emakohustusi täitma, teistel sportlastel, meessportlastel oli ka vahepeal muresid ja kui nad said teada, et mingi naistele suunatud asi toimub, küsiti, miks neile ei tehta. Nii et "Spordis ainult tüdrukud" peab ilmselt mingi eriepisoodi tegema, sest meesterahvad on kergelt häiritud, et neid nüüd kõrvale on aetud," muigas Luuk.

Mis mõte või teema tema jaoks kõlama jäi? "Ausalt öeldes, eks ma olen ju kõiki neid teemasid ühtpidi ja teistpidi kuulnud ka, aga hakkasin rohkem mõtlema selle peale, millest rääkis Pii ja kui elavalt ta rääkis. Hakkasin rohkem mõtlema selle peale, kas ka mina naisena olen äkki mingis olukorras, ka näiteks ajakirjanikuna, kuidagi oma mõtetes kommenteerinud võib-olla mõne naissportlase sooritust? Kindlasti olen, ma arvan," arutles Luuk. "Siis Nelli Differtiga arutasime, kui palju me ise paneme tähele, kas või Pariisi olümpial, olin ju kuu aega seal, kui paljudel naissportlastel võiski olla mingeid selliseid hetki, mil ma oleksin võib-olla suutnud veel rohkem kuidagi neile tuge pakkuda lihtsalt juba selle pärast, milline oli nende tolle hetke kuuseis."

"Mulle meeldib, et me saime rääkida suhteliselt intiimses õhkkonnas ja mulle tundus, et kui Pii juba hästi elavalt kõigest hakkas rääkima, siis mida rohkem tuli meil esinejaid juurde, seda rohkem suutsid nooremad kuulajad ka sõna sekka öelda või isegi küsida. Sest alguses, kui küsitakse, kas küsimusi on, siis sportlased ikka vaatavad oma saapapaelu ja tossuninasid. Aga kuidagi hakkas elavnema. Ja isegi kui ei tahtnud teise ees midagi küsida, siis kõrvaloleva naabriga ikka sai midagi arutada. See on see peamine. Ka meie lauas oli sportlasi, kes omavahel absoluutselt ei tundud, võib-olla kes on keda telekast näinud või ei ole kunagi isegi kuulnud, et sellise ala sportlane. Meil oli siin päris palju huvitavaid erinevaid alasid kõrvuti. See on ju ka ikkagi üks Team Estonia eesmärke, et sportlased hakkaksid omavahel suhtlema ja teaksid, et aladeüleselt saab ka omavahel koostööd teha."

Seega Team Estonia, kellega koostöös vestlusõhtu toimus, on veendumusel, et selliseid õhtuid on vaja? "Kindlasti. Me rääkisime ju ka sotsiaalmeediast, kui palju mõjutab sotsiaalmeedia sportlaste kuvandit, sportlaste mõtlemisviisi. Tegelikult sportlased vahel ei tahagi isegi mitte ainult kuulata, kuidas keegi räägib, vaid nad tahavad arutada. Ja mida rohkem neile seda häält anda, seda rohkem nad saavad tunda ennast kaasatuna," mõtiskles Luuk. "Mulle tundus, et praegu sellega me tabasime naelapead, et saime selle mingi sihtrühma kätte. Mulle meeldis, et nägin siin palju noortekoondislasi, kellega olime alles hiljuti noorte olümpiafestivalil. Võib-olla enne seda Bakuriani olümpiafestivali nad isegi ei teadnud, millised on Team Estonia võimalused või millisesse kogukonda nad on sammu astunud. See on päris lahe ja ma arvan, et siit on väga hea edasi minna, tsiteerides klassikuid."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, Raadio 2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil sporditydrukud@err.ee.