33-aastane Pokk viskas 17 põhihooaja mänguga keskmiselt 9,6 punkti, võttis 4,1 lauapalli ja jagas 1,9 resultatiivset söötu mängus. Sõelmängudes tuli nelja mänguga keskmiselt 5,0 punkti, 3,8 lauapalli ja 1,3 resultatiivset söötu. Samas ka mänguaeg kahanes 25 minutilt 20 minutile.

Mailis Pokk, sul on järjekordne välishooaeg seljataga. Mis oli seekord erilist ja teistmoodi?

Ei saa öelda eriline, tihti hooajad ebaõnnestuvad. Kahjuks tuleb panna see hooaeg sellisesse patta, mis tulemuse poolest ebaõnnestus, sest kolmas aasta järjest ei jõudnud me veerandfinaalist edasi. See on ikka natuke nukker. Sel aastal oli meil võistkond, kellega mängida poolfinaalis või top nelja hulgas ja kahjuks me seda ei suutnud.

Mis siis puudu jäi?

Ei oska hetkel öelda, kas taktikaliselt jäime alla või kadus jõud ära. Selline kombo mitmest asjast kokku.

Eespool olid kõvemad naiskonnad. Eurosarjades mängivad naiskonnad.

Jah, kõik eespool olid eurosarja naiskonnad, aga Sosnowiec, kellega mängisime veerandfinaale - me olime väga tasavägised ja me oleks tõesti pidanud neid võitma. Neil oli seal vigastustega kimpus mängijaid ja nii. Lihtsalt ei suutnud oma potentsiaali ära realiseerida.

Kui vaatad oma hooajale individuaalselt peale, siis mis läks hästi ja millega oled rahul?

Rahule võib jääda kindlasti ettevalmistusega enne hooaega. Kui jõudsin klubi juurde, siis oli näha, kui heas vormis ma olin sel hetkel. Individuaalselt suutsin enamus hooajast põhirotatsiooni mängija koha ära täita. Viimastel mängudes natuke mänguminutid langesid, aga seal olid ka taktikaliselt mõned teised valikud. Individuaalselt võiks pigem rahule jääda.

Oli milleski areng ka?

Võib-olla siis viskekindluses. Ma ei saa öelda, kas areng, aga kuna olen seal liigas mänginud, siis eks vastased teavad ka juba, et olen viskaja. See on ja jääb mulle. Ei langenud õnneks.

Hooaja keskmine väljakult oli 53 (kahestel).

Oli jah midagi sellist. Ma ei ole ise vaadanud, aga olen kuulnud teiste käest.

Ise ei julge statistikat vaadata.

Ma ei ole jah selline, kes kogu aeg näpuga järge ajab. Mul on olulised kõik muud elemendid: olla hea võistkonnakaaslane, toetav ja energiat tuua võistkonda. Selline liidripositsioon ka.

Sa ütled, et tulemus ei rahuldanud, aga kas midagi muud kõrvalt tõi sulle rõõmu või oli kokkuvõttes selline hooaeg, et rabelesid-rabelesid, aga peale selle teadmise, et oled stabiilne ja viskad hästi, midagi taskusse ei tulnud.

Ei. Taskusse jäi ka väga palju positiivset emotsiooni. Mis alati tuuakse välja - sõbrad jäävad ikkagi eluks ajaks! Lisaks sain Poola koondise kõige vanema tegijaga viimast hooaega koos mängida. Tema pani nüüd ketsid varna. Kindlasti jään sellises liigas pilti ka. Kõik selle võtan sealt kaasa.

Kas sul on uus leping olemas?

Ei, hetkel ei ole.

Aga otsid?

Ise tahaks jääda Poola. Või siis Prantsusmaal, kus olen käinud. Samas tahaks heasse organisatsiooni saada.

Kas Poolas, kui Eesti meeskorvpallureid on meistriliigasse rohkem läinud ja meil treenerina liikus Heiko Rannula sinna, on eestlane kui korvpallur arusaadavam nähtus? Kas see on kuidagi mõjutanud ka eestlase turuväärtust?

Ma ütleks, et on ikka. Teadvustatus on suurem. Võistkonnakaaslased tulid trenni ja ütlesid, et kuule - nägime, et Varssavi Legia allkirjastas eestlasega [Rannula] lepingu ja siis seletasin, et jaa-jaa, see on meie treener. Samamoodi Ostrowis... tuldi kohe hooaja alguses, et seal on eestlased [Siim-Sander Vene ja Märt Rosenthal] - kas sa ikka tead? Ütlesin, et jaa-jaa, kõik on teada. Jõudsin ka jõulude ajal käia Ostrowis mängu vaatamas.

Saadakse rohkem aru, mis korvpalliriik on Eesti.

Tuntakse huvi ikkagi. Minu võistkonna füsioterapeut on nii meeste kui ka naiste koondise füsioterapeut. Mehed ju mängisid Poolaga päris mitmeid mänge ja teadmised Eesti korvpallist olid väga head. Väga õhinal, et kuule, teil on nii äge koondis! Jälgiti minu mänge koondises ja kõik olid alati väga kursis meie tegemistega.

Oled peaaegu saanud taustataktikainfot jagada meie meestele.

Kui oleks küsitud, siis oleks saanud võib-olla midagi välja uurida jah (muigab).

Sul on juba mitmendat korda nii, et kui saab oma hooaeg otsa, siis aitad kaasa noortekorvpalli arendamisele. Missugustes osades seda ette võtad ja kus oled boss?

Kõigepealt Tartu Ülikooli korvpallikoolis aitan Tartu Basket Cupi korraldada, mis on meie kõige suurem rahvusvaheline noorteturniir, kus näiteks Berliini Alba, varasemalt on Žalgiris kohal olnud oma noortesüsteemidega. Hästi kvaliteetne turniir. Seda üritame siin hoida ja üritan siin peakorraldajana edasi viia. Lisaks korvpalliliidus aitan autasustamistega ja kui tulevad erinevad projektid, siis olen alati nõus vastu võtma. Suve jooksul üritan siin oma tüdrukutelaagrit ka korraldada. Anda võimalust erinevates keskkondades treenida.

Saad oma välismaalt saadud teadmised kohe ära rakendada.

Mul on alati suur rõõm ja au seda edasi anda, mida ise olen õppinud ja kogenud.

Heiko klubist tulevad ka poisid siin peale?

Just! Tänu Heikole natukene. Gert Prants uuris maad ja saime võimaluse Legia kutsuda oma turniirile ja nad olid kohe nõus siia tulema. Samamoodi kõigil teistel treeneritel - Joosep Toome ja Olari Narits - neil on selline kontaktide baas väga suur. Tänu nende koostööle teiste klubidega saame alati Berliini Alba või Kaunase Žalgirise või Rootsist võistkondi turniirile.