Kiskoneni sõnul on AACA sarja võistlused väikesed, kuhu ükski meeskond ei tule terves koosseisus võistlema. See tähendab, et tase on natuke nõrgem, ent võidusõit lahtisem ja põnevam, vahendab ejl.ee.

"Mitmel korral tekkisid ette väga tugevad atrõõvid, aga õnneks leidus peagrupis alati piisavalt töötegijaid, et kõik äraminekukatsed tagasi tuua," rääkis Kiskonen. "Ründasin 1,8 kilomeetrit enne finišist, kui grupi ees lasti korraks hoog maha. Sain tagant tuulevarjust tulles inertsi ära kasutada nii, et keegi ei saanud kohe tuulde. See tundus üsna hea hetk ründamiseks, sest panin tähele, et viimasel kahel ringil proovisid paljud tugevad ratturid veel eest ära sõita ja kulutasid sellega palju energiat. Mulle tundus, et kellelgi ei olnud enam piisavalt abimehi, kes oleks jaksanud piisavalt tempot teha."