Pikad karjäärid tippspordi absoluutsel kõrgtasemel on teema, mis kahtlemata kõnetab ka sporditeadust. Ja siin on huvi tegelikult kahesuunaline – sportlased pakuvad uurimismaterjali ning teisalt oodatakse teaduselt oma panust, et tippspordis praktiseeritavad meetodid oleksid efektiivsemad, õigemad ja atleedi jaoks säästlikumad.

"Spordipühapäev" palus professionaalset arvamust kahelt Tartu Ülikooli õppejõult. Vestlus hõlmas näiteid sportlikust kauakestvusest, aga uuriti ka, mida vanasti treeningutel valesti tehti.

"Tegelikult on pikki karjääre olnud läbi aegade. Näiteks Kareem Abdul-Jabbar, kes mängis NBA-s 20 aastat või legendaarne hokimängija Gordie Howe, kes minu mäletamist mööda pidas oma viimase NHL-i mängu 51-aastaselt. Niisiis on fenomenaalseid näiteid olnud varemgi, kuid tänasel päeval tundub, et neid esineb rohkem. Üks põhjus võib peituda numbrites – sportlasi on rohkem ja seetõttu on ka rohkem erandlikke näiteid," selgitas liikumise ja spordibioloogia professor ning Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi juhataja Jarek Mäestu.

"Kas midagi on muutunud? Kindlasti on. Tänapäeval osatakse palju paremini juhtida sportlaste koormusi ning kasutada erinevaid tehnoloogiaid, et saada objektiivset tagasisidet sportlase organismist ehk on võimalik minna järjest rohkem individuaalsemaks koormuste planeerimisel. Samuti on arenenud legaalsete taastumisvahendite valik ja kasutuselevõtt. Ka treeningmetodoloogia on päris palju arenenud. Kui mõelda näiteks maailmarekordite arengule, tundub vahel, et lagi on käes ja siis tuleb [Rootsi teivashüppaja Armand] Duplantis ning nihutab maailmarekordit mitte sentimeetri või kahe, vaid koguni 10 sentimeetri võrra. Erandid on need, mis kipuvad jutustama lugu, aga nad ei peida seda kogu tõde," jätkas Mäestu.

Mida siis vanasti valesti tehti? "Vanasti oli selles mõttes võib-olla lihtsam, et tuli teha kõvasti ja palju trenni. Ja kui süsteem seda toetas, siis olid ka selged normid. Kui piisavalt ei teinud, siis koondisesse ei saanud. Kui tegid, siis olid koondises. Tõenäoliselt kukkusid paljud vigastuste või ülekoormuse tõttu välja, aga need, kes elasid selle üle, jõudsid tippu. Täna oskame samu koormusi pakkuda sportlastele nii, et nad ei vaja nii palju taastumisaega. Täna räägivad kõik hästi palju Jakob Ingebrigtseni fenomenaalsetest intervalltreeningutest, aga kui sinna natukene spetsiifilisemalt sisse vaadata ja analüüsida, siis nad tegelikult on üsna kavalad. Võib-olla nad polegi nii rasked kui esialgu pealevaadates tunduvad," märkis Mäestu.

15 aasta pikkuse kogemusega füsioterapeut Mati Arend omab doktorikraadi ja õpetab Tartu Ülikoolis füsioteraapia tudengeid. Ta on instituudi valukäsitluse ja spordifüsioteraapia nooremrektor. 

"Viimase 30–40 aasta jooksul on kõik spordimängud muutunud oluliselt kiiremaks. Me näeme, et maailmarekordid muutuvad ja mitte aeglasemaks, vaid ikkagi paremaks ja kiiremaks. Ei saa öelda, et varasem generatsioon tingimata tegi rohkem tööd, isegi kui neile endile nii tundub. Tänapäeval on treeningud palju spetsiifilisemad, mis tähendab seda, et treeningutel rakendatakse intensiivsust, mis on väga lähedal võistlusoludele. See toob kaasa rohkem vigastusi, kuid teisalt viib sporti edasi," ütles Arend.

"Kui vaadata karjääride kestust erinevatel spordialadel – näiteks NFL-is on see keskmiselt viis aastat, NBA-s kaheksa –, siis räägime pikast karjäärist siiski üksikjuhtudel. Need on sportlased, kes pääsevad kuulsuste halli, kellest räägime aastakümneid ning neil ongi geneetiliselt väga hea erisus teistest. Kvaliteet on lihtsalt parem. Sporditeadus on siiski karjääride pikendamisele kaasa aidanud, aga tänapäeval on ka andmete jälgimine, näiteks GPS-andmed, videoanalüüsid muutunud igapäevasteks ja loomulikeks. 10 aastat tagasi veel ei olnud. Kõik see aitab paremini tagasisidestada, kuidas sportlane saab ökonoomsemalt ja efektiivsemalt treenida ja see loobki selle pikaajalisuse karjääri kestvuse kontekstis. Lisaks mõjutavad seda ka reeglimuudatused, näiteks kui noorelt võib tippkarusselliga liituda. Niinimetatud player development programmid on andnud päris suure panuse, et karjäärid on pikemad," rääkis Arend.

Vanasti tähendas Inglismaa jalgpalli kõrgliigas mängujärgne bussisõit sageli seda, et joodi ära kastitäis õlut. Ning kui mäng oli ära olnud, siis nädala jooksul toimud treeningud ei olnud väga intensiivsed ega tõsised. Tänapäeval on olukord aga muutnud. Tihti on just treeningud sportlikult veelgi olulisemad ja esitavad suuremaid väljakutseid.

"Niimoodi püütaksegi spordis edasi liikuda. Soovitakse pakkuda mänguilu, kiirust, põnevust – kõike seda, mida televaataja näha tahab. Küsimus ongi lõpuks selles, milleks sporti tehakse – kas sportlase enda jaoks või selleks, et pakkuda elamust publikule? Kui vaadata varasemate aastakümnete mängugraafikuid, siis need on kindlasti muutunud tihedamaks," sõnas Arend.

"Kui küsida, mida varem kõige rohkem valesti tehti, siis üks asi oli sportlaste teadlikkus. Täna elame ajastul, kus info on kõigile kättesaadav. Sportlased oskavad 24 tunni jooksul paremaid otsuseid teha – olgu see uni, toitumine või taastumine. Suurtes klubides on iga sportlase kõrval üks või kaks spetsialisti. Sellist tuge pole neil varem olnud," lisas ta.

Mati Arend rõhutab, et mitmekülgsus on midagi, mis uuringute järgi tagab tippspordis edu ning hilisem spetsialiseerumine, s.t 15. eluaastast, tuleb kasuks. Seda ka pikema karjääri vaates. Mäestu ütleb lõpetuseks, et varasemaga võrreldes on tippsport täna oluliselt vähem tervist kahjustav tegevus. 

"Vanasti oli sport kindlasti kahjulikum. Kasvõi seetõttu, et hästi palju on muutunud varustuses ja tingimustes. Kui ikka on vaja, siis minnakse soojemasse kliimasse otsima. Kõik sellised asjad lõpuks ju mõjutavad, aga sellised suuremad populatsiooniuuringud on näidanud, et keskmised tippatleedid elavad kauem ja on tervemad. Tõsi, jõualade puhul need efektid on vähemad või pole nii ilmsed, kuid vastupidavusalade kontekstis on keskmine tippsportlane tervem."