"Ma arvan, et võin öelda küll, et minu eesmärgid said kõik täidetud… Ma olen suhteliselt tuntud selle poolest, et ma ei ütle väga enda eesmärke välja. Päris palju sportlased ütlevad, et ma lähen kulda püüdma või Eesti rekordit ja nii edasi, aga ma ütlen kogu aeg, et lähen endast parimat andma. Ja ma andsin tõesti see aasta endast parima. Eriti see MM – seal ma jätsin kõik vette, mis üldse jätta oli. Ma olen täitsa rahul selle aastaga," ütles Jefimova ERR-i aastalõpuintervjuus.

Lõppev aasta oli sinu jaoks sportlikus mõttes jälle väga edukas ja selles aastas oli kolm tipphetke. Tulid esimest korda Euroopa meistriks pikas basseinis, ujusid esimest korda olümpiafinaalis ja võitsid oma esimese medali MM-võistlustel. Kuidas sa neid saavutusi omavahel võrdled – on nad kõik sinu jaoks sama suure tähtsusega või on üks natuke armsam kui teine?

Kui ma peaks nüüd oma selle aasta saavutused võrdlema, siis ma arvan, et kõige emotsionaalsem oli ikkagi see viimane MM-i pronksmedal ja teisel kohal oleks olümpiafinaal. Mul miskipärast selle EM-i kulla üle ei olnud nii palju emotsioone, sest võib-olla ma ei teinud seal päris seda aega, mida ma lootsin. Aga kuld oli ikka… ma olin ikkagi väga õnnelik, emotsioonide pärast oli see MM-i pronks mulle kõige armsam.

Vaatame nüüd aastale tagasi ja alustame kõige värskemast – medalivõit Budapestis. Esimestest intervjuudest jäi kõlama, et nii sinu kui treeneri jaoks oli see pigem üllatus, arvestades kuidas eelnev sügis oli kulgenud. Oled sa nüüdseks jõudnud välja mõelda, kuidas on võimalik, et suutsid jälle sellise üllatuse valmistada?

Ma olen ausalt öeldes mõelnud päris pikalt, kust see jälle tuli. Kui näiteks eelmine aasta enne EM-i me juba teadsime, et mul on hea vorm ja võistluste tulemused näitasid seda, trennis ajad näitasid seda ja see aasta see jah nii kergesti ei tulnud välja… Aga ma lasin sellel olla lihtsalt, sest ma arvan, nagu ma olen ka esimestes intervjuudes öelnud, et emotsiooni pealt täiesti. Ma lihtsalt tahtsin nii väga head tulemust teha, et see lõpuks ka tuligi.

Kui rääkisime veel Tallinnas enne Budapesti sõitu, ütlesid sellise lause, et sinu jaoks pole vahet, kas kõrval ujub maailmarekordiomanik või "Pardikeste 3. koht", sest keskendud ainult oma ujumisele. On see tõesti alati nii ja kuidas oli nüüd Budapestis, kui võitlesid medali eest?

Enne finaali ma ei olnud vist närvis, ma vähemalt ei mäleta seda, aga enne poolfinaali ma olin ikkagi väga närvis. See oli, ma arvan, kõige närvilisem start üldse mu karjääris seni. Aga ma ei olnud närvis sellepärast, kes mul kõrvalrajal stardivad, vaid ma muretsesin enda tulemuse pärast. Jah, praegu MM-il oli täitsa sama, et ma tegin enda tööd, lugesin enda tõmbeid ja vahepeal pöördes nägin, et see hiinlanna Tang on eest ära liikumas, aga ma teadsin, et kui ma hakkan praegu tõmbeid juurde panema, see ei vii mind tegelikult edasi ja ma lihtsalt usaldasin enda tehnikat ja enda tõmbeid.

Sportlased ütlevad tavaliselt, et tiitlivõistlustel ja finaalides on tähtis koht, aga mitte tulemus. Sina märkisid Budapestis ka medalivõidu järel, et ikkagi neli sajandikku jäi rekordist puudu. Oledki sa igas olukorras maksimalist ja näed alati ka eduka võistluse järel asju, mida oleks saanud paremini teha?

Ma olen kindlasti maksimalist, kindlasti oleks meeldivam seda pronksi võita Eesti rekordiga, aga jah et neli sajandikku… Tegelikult kui ma niimoodi praegu tagantjärele vaatan, et tõesti finaalis on see koht tähtis, mitte aeg. Et aeg ujutakse pigem, isegi maailmarekordid ujutakse rohkem poolfinaalides kui finaalides. Seal on lihtsalt medalite peale ujumine. Aga see tegelikult mind väga ei kurvasta, sest ma tegin ikkagi enda töö maksimaalselt ära.

Oled juba mitu aastat tiitlivõistluste finaalides ujunud, aga endiselt on kõik konkurendid sinust natuke vanemad või päris palju vanemad. Kas nende hulgas on veel kedagi, kelle vastu on sul eriti suur respekt või keda isegi imetled? Või on kõik sinu jaoks täiesti tavalised lihast ja luust inimesed ja ühesugused konkurendid?

Esialgu, kui ma hakkasin alles Lilly Kingiga võistlema, mul oli selline, jah, et olümpiavõitja! Ma vaatasin Rios tema finaali ju. Mind ema äratas öösel, et finaali vaadata ja järgmisel olümpial juba me ujusime koos, võistlesime seal. Rutaga samamoodi, kõik teadsid teda. Ma küll alustasin tiitlivõistlustel esinemist siis, kui ta oli nii-öelda lõpetanud karjääri. Ta tuli aasta hiljem tagasi, aga siis oli ka midagi uut, ma ei ole teda varem näinud ja selline tunne, et oh-oh, mingi kõva ujuja on siin…

Aga praegu ma olen kõiki neid juba näinud ja kuidas nad ujuvad. Tean, et Ruta on päris huvitav kuju, eelujumises võib viimasena edasi saada ja siis poolfinaalis tuleb kas maailmarekord või mingi ulmeaeg ja siis finaalis võidab ära, sellega ma olen juba ära harjunud. Ja mingisuguseid inimesi, kes nii-öelda panevad mind mõtlema, kellega ma samas vahetuses ujun, neid rohkem ei ole jah.

Pariisi olümpia – kui sellele tagasi mõtled, mis kõige esimesena meelde tuleb – kõige eredam hetk sellest olümpiakogemusest?

Kui ma mõtlen nüüd Pariisi olümpia, siis mul esimesena tuleb jällegi meelde see mu emotsioon, kui ma sain pärast poolfinaali teada, et ma pääsesin finaali. Nägin, et ma viiendana lõpetasin enda poolfinaali ja teadsin kohe, et ma olen kas üheksas või kaheksas. Ja ma istusin seal vees, ma isegi ei julgenud välja ronida enne seda, kui tuleb see nimekiri välja, kes edasi sai. Ja siis, kui ma nägin, et saingi viimasena edasi, mul oli lihtsalt selline mingisugune pingelangus ja mingi selline asi, millega ma sain hakkama. Et see oli, jah, kõige suurem emotsioon sealt.

Kui hästi sa mäletad seda, kui olümpiafinaali tutvustamine algas, sinu nimi välja hõigati ja sammusid stardipuki juurde – said sa nautida seda hetke ja minna pingevabalt, et midagi pole kaotada või olid siis peas hoopis teistsugused mõtted?

Ma finaalis kindlasti ei läinud nii pingevabalt. Me küll treeneriga jälle üritasime muuta oma nii-öelda strateegiat natuke, et läksimegi riskima ja tuli natuke aeglasem aeg kui poolfinaalis oli. Aga ma ei jõudnud kindlasti nautida seda väljatulekut ja seda areeni. Ma nautisin seda alles 200 meetri rinnuliujumises, kus oligi lihtsalt, et juhtus nii, et ma pääsesin sinna 200 meetri rinnuliujumisele. Ja seal ma läksin välja starti, vaatasin ringi, et issand, ikka väga palju inimesi on ja kõik elavad kaasa. See oli ikka uhke tunne.

Sinu pääsemine olümpiafinaali ei olnud kindlasti üllatus. Teisest küljest, konkurents oli väga tihe. Pääsesid edasi kaheksandana, finaalis tuli seitsmes koht. Kui võrrelda seda, mida tundsid kohe võistluse järel ja kuidas hindad seda tulemust praegu mitu kuud hiljem, kas hinnang on ajas muutunud? Näiteks niipidi, et alguses natuke kripeldas ja nüüd oled rohkem tulemusega rahul. Või vastupidi, oled hiljem mõtlema hakanud, et võinuks ikkagi veel paremini minna?

Kindlasti mul jäi natuke kripeldama pärast finaali, sest aeg ei olnud see, mida me olime oodanud. Aga ma arvan, mul on praegu sama tunne natukene. Ma tegelikult saan võib-olla rohkem aru, et see, et ma üldse finaali pääsesin ja selliste naistega seal koos ujusin, see on ikkagi väga… väga uhke tunne… Aga ma arvan, et kindlasti midagi jääb kripeldama, see ujumine ei olnud väga hea ja oleks võinud seal midagi natuke paremini teha. Aga ma ei ela selle mõttega igapäevaselt, sest ma ei saa seda kuidagi enam muuta ja lihtsalt üritan järgmisel olümpial end parandada.

Tippspordis on lisaks talendile ja töökusele psühholoogiline pool väga tähtis. Sinu tiitlivõistlusi vaadates tundub, et oled ka vaimselt väga tugev sportlane. Mis on sinu jaoks kõige raskem asi tippspordis – kas need on mingid hetked võistlustel või on raskemad asjad seotud rohkem treeningprotsessiga ja võistlus on pidupäev nagu öeldakse?

Mul on kõige raskem ikkagi, ma arvan, võistlustel olemine. Trennid mulle meeldivad, kui nüüd just kõige raskemad pole. Aga jah, mulle meeldib lihtsalt niisama vees olla, ujuda ja eriti, kui treening läheb hästi, siis mul on väga hea tuju selle üle. Võib-olla ma olen natuke närvis trennis siis ka, kui ma ujun midagi ajale ja ma tean, et me läheme võistlustele kohe, peab praegu kiiresti ujuma. Aga jah, võistlustel… ma ei oska öelda, et see päris pidupäev mulle on. Ma ikkagi saan aru täiesti, et seal peab pingutama, et kõik küll ütlevad, et mine nüüd naudi, aga ma veel kuidagi ei saa seda endale lubada, et ma olen hästi nagu selline asja sees, väga keskendunud, väga mõtlen ujumise peale ja ei lase endal mingisuguseid vigu teha. Jah, võistlused ei ole päris pidupäev mulle. Aga see ei tähenda, et mulle ei meeldi võistelda. Kindlasti meeldib… isegi see emotsioon pärast, mis tuleb ja see võib-olla natuke närv enne, mis on, see ka kindlasti on midagi, ilma milleta ma ei saaks elada. Aga trennid mulle meeldivad rohkem.

Juunikuus Belgradis toimunud EM oli sellepoolest natuke teistsugune võistlus, et kuna mitmed tugevad Euroopa ujujad otsustasid enne olümpiat selle võistluse vahele jätta, siis läksid finaali väga suure favoriidina. Olid sa selle tõttu natuke rohkem närvis või hoopis rahulikum – teadsid, et oled teistest parem ja tuleb lihtsalt võit ära vormistada?

EM-il ma olin juba kohe võistlustele üles antud esimese ajaga. Ja ma teadsin, et kui ma teen ilusti enda töö ära, siis ma peaks võitma seal. Ja ma läksin võib-olla rohkem aega püüdma, sest ma sisemiselt juba kuidagi teadsin, et ma olen võimeline siin võitma. Kui ma nägin finaalis, et ma ikkagi võitsin ära, mul tuli selline rahu, et sain ikkagi hakkama sellega, mille järele tulime siia. Ja siis vaatasin juba aega, et see natuke võib-olla… Ei olnudki, jah, see EM-i emotsioon nii suur nagu see eelmine aasta lühiraja EM-il oli, sest ma olin juba üle, ei olnud nii suurt konkurentsi ja ma teadsin, et ma olen parem natuke siin kui teised. Aga jah, ma ei lasknud sellel mõttel väga kaugele ronida nii-öelda, sest ma pidin ikkagi enda töö ära tegema seal.

Praegu aastale tagasi vaadates, võid sa öelda, et kõik eesmärgid said täidetud ja see oli sinu senise karjääri edukaim aasta?

Ma arvan, et võin öelda küll, et minu eesmärgid said kõik täidetud… Ma olen suhteliselt tuntud selle järgi, et ma ei ütle väga enda eesmärke välja. Päris palju sportlased ütlevad, et ma lähen kulda püüdma või Eesti rekordit ja nii edasi, aga ma kogu aeg ütlen, et ma lähen endast parimat andma. Ja ma andsin tõesti see aasta endast parima. Eriti see MM – seal ma jätsin kõik vette, mis üldse jätta oli. Ma olen täitsa rahul selle aastaga.

See on juba neljas kord, kui me sellist aastalõpu intervjuud teeme, sest oled tõesti juba neli aastat Euroopa ja maailma paremikus olnud ja Eesti spordisõpru oma tulemustega rõõmustanud. Oskasid sa neli-viis aastat tagasi kas või unistada kõigest sellest, mida sa nüüdseks oled saavutanud?

Ma nüüd pean mõtlema, mis neli-viis aastat tagasi oli… Ma arvan, neli aastat tagasi ma kindlasti olin mõelnud selle peale, et see kunagi tuleb. Et ma saan Euroopa meistriks nii pikas kui ka lühikeses ja MM-i medal ka mingi hetk tuleb, aga see, et see nii kiiresti võib-olla tuleb… Mul on ikkagi väga edukas karjäär seni olnud, tiitlivõistlustega olen ikkagi sammu edasi astunud. Ja isegi kui ajad ei ole väga paranenud, üritan suurtel võistlustel ikkagi head tulemust näidata. See on, jah, võib-olla natuke ootamatu, et see nii kiiresti kohe tuleb. Neli aastat tagasi ma otseselt ei mõelnud selle peale, aga ma teadsin, et kunagi see ikka tuleb, jah.

Iga aasta on erinev ja järgmine aasta tuleb ka hoopis teistsugune kui tänavu. Mida sa oskad uuelt aastalt soovida ja oodata?

Nagu ka minu treener on öelnud, et meil on põhieesmärk Singapuri MM pikas basseinis. Ja seal, ta on juba välja öelnud isegi, tahame lühiraja MM-i tulemust korrata vähemalt. See on meie järgmise hooaja kõige tähtsam võistlus, milleks valmistume. Seal tahaks kindlasti head tulemust näidata.

***

Vaata ka spordiaastat kokkuvõtvat saadet "Aasta tipphetked 2024. Sport" ETV-s 29. detsembril kell 18.45.