Kolmas hooaeg järjest on Flora võitnud meistritiitli ühegi kaotuseta. Kas suutsite võtta maksimumi või kui rahule ise jääd?

Ma usun, et olime mänguliselt kõige paremas vormis. Me mängisime oma kõige paremat jalgpalli sel aastal. Ma arvan, et füüsiliselt oli meil eelmine aasta parem. Kindlasti järgmised inimesed, kes nüüd [naiskonna] üle võtavad, saavad mingisugust tagasisidet, kuidas ja mis järgmisel aastal veel paremini teha. Aga ma olen väga-väga rahul selle aastaga.

Flora naiskond ei ole nii mängijate nägu kui Aleksandra Ševoldajeva näoga. Aga nüüd teame, et sinu teekond Floraga vähemalt praeguseks lõppeb. Kuidas ise näed - mis on sinu suurim pärand?

Ma arvan, et see kultuur, mis me üles ehitasime naiste jalgpallis. Mitte ainult mina, ma sain seda teha sel hetkel ainult Flora jalgpalliklubile. Nad andsid mulle need võimalused, vahendid. Selle, et me iga aasta suurendasime, parandasime võimalusi. Ainult tänu Flora klubile saime toetada täpselt seda tüüpi mängijaid, kes tahavad kogu aeg saada paremaks. Neid mängijaid Eestis on, kes tahavad mängida profitasemel, profitingimusi enda ümber, kes on nõudlikud.

Ma arvan, et see on tee, mida Flora klubi jätkab edasi pärast seda, kui mina olen siin üheksa aastat toimetanud. Meie põhimõte on see, et tahame kogu aeg olla oma parimate mängijate tasemel. Sinna üritame aidata ka kõiki teisi. Meie parimad mängijad, kui ma tulin, olid Katrin Loo ja Kethy Õunpuu. Siis, kui ma tulin, olid veel Kelly Rosen ja Lisette Tammik. Siin nad on praegu ja loodan, et nad on edaspidi. Arvan, et Flora töötabki selleks edasi, et see tase Eestis oleks kogu aeg kasvav.

Üheksa aastat on päris pikk aeg. Seitse järjestikust Eesti meistritiitlit Floral. Mis sinu enda jaoks on peaaegu kümnest aastast kõige meeldejäävam?

Ma arvan, et kui hakkan eraldi igasugu momente välja tooma, siis neid on tegelikult väga-väga palju. Kindlasti esimene tiitel, sel aastal Balti liiga, aga samas ka näha, kuidas mängijad kasvavad, kuidas nad kasvavad suuremaks, kuidas alguses tundub nende jaoks olukord väga-väga raske, nad on loobumise äärel, aga siis nad suruvad läbi ja teevad sellise hooaja nagu sel hooajal [Katarina Elisabeth] Käpa või [Kristiina] Tullus - sellest hetkest, kui ma tulin, oli ta kaks aastat täiesti nii, et ega ta põhimängija ei olnud. Praegu on tal jah, vigastus, aga ta on naiskonna kapten ja tuleb tugevamana tagasi. Mängijate teekonnad, inimesed on see, miks seda teeme. Ma usun, et kõik asjad kokku ongi minu viis.

Viimasel ajal tuleb palju uudiseid sellest, et just koondisemängijad lõpetavad karjääri. Samas kuvab su jutust läbi, et noort põlvkonda on peale kasvamas. Sina hakkad nüüd kõige paremaid tüdrukuid ja naisi meil juhendama. Kui kindel oled tulevikus, kui kapten ja väravavaht karjääri lõpetavad?

Eestis on igatepidi väga-väga palju väljakutseid. Kui meil mängijad, kes on 30 pluss - täpselt samamoodi nagu [Maarja] Saulep... mingi hetk peadki tegema mingid valikud. Ma arvan, et kui töötame edasi selleks, et meie klubid alustaks naiste ja tüdrukute jalgpalli toetamisega varem... Kui mina üheksa aasat tagasi olin Floras, siis ei olnud meistriks tulnud naiskonnale mingeid preemiaid, toetusi. Aga Flora ikkagi alustas seda teekonda juba üheksa aastat tagasi. Preemiad ja UEFA toetus hakkasid tulema kolm-neli aastat tagasi.

Kui praegu ongi naiste jalgpall kulu, siis täna näeme, et maailmas viimase kümne aasta jooksul tekib finantsloogikaid kogu aeg juurde. Kui kümme aastat on hakatud tekitama, siis ega see ei lõppe, kõik kasvab ehk nüüd ongi küsimus Eesti klubidele, kas tahame olla näiteks kümne aasta pärast valmis selleks, et nüüd meid toetatakse. Kui alustame kümne aasta pärast alles sellega, et nüüd investeerime sellesse ja oleme alles 20 aasta pärast valmis...

Ma tean, et Flora ja veel mõni klubi võtab seda tõsiselt, kes panustab olenemata sellest, et hetkel see ongi kuluallikas ja majanduslik seis ongi keerulisem. Aga kui finantsloogikad tulevad ja pannakse paika, siis eelis on neil, kel on praegu juba panustamas naiste jalgpalli.