Eesti maanteeratturite üldine seis tundub praegust olukorda hinnates perspektiivikas. Tippseltskonnas sõitval Madis Mihkelsil leidub talenti, töötahet ja auahnust. Korralik väljund on veel mitmel mehel ning noored naisterahvad tõstavad üpris märgatavalt pead. Ometi tabas rattaspordi fänne halva üllatusena uudis, et viis aastat tegutsenud Tartu2024 kontinentaalmeeskond on tegevuse hooaja käigus lõpetanud.

Tartu meeskond keskendus järelkasvu arendamisele ja oli selles osas eriti juunioride eas maanteeratturitele Eestis hindamatu võimalus. Paar kogenumat ratturit, eestlastest 27-aastane Siim Kiskonen, andsid lisaks treeneritele vajalikku tarkust noorematele edasi.

Sel kevadel oli Tartu meeskond, tänavu ametliku nimega Voltas – Tartu 2024 by CCN, kenasti pildis. Kodune olulisim võidusõit ehk Tour of Estonia õnnestus just seda klubi esindanud Kiskonenil üllatuslikult võita. Paraku jäi õnn üürikeseks. Suve lõpuks klubi enam ei tegutsenud.

"Hooaja alguses oli Exceli programmis miinimumprogrammist 30 000 puudu. Aga otsustasime hooaega alustada lootes, et hooaja käigus leiame mingid uued toetajad," lausus meeskonna juht Jaan Kirsipuu Vikerraadio saatele "Spordipühapäev". "Paraku mingisugused kokkulepped, mis aasta alguses rataste tarnijatega olid, kukkusid ka kokku. Võib-olla veel mõni raske hetk ja siis oligi peale Eesti tuuri selge, et teeme kuni Eesti meistrivõistlusteni. Sealt edasi ei olnud enam võimalusi midagi teha."

Kirsipuu sõnul oli raske toetajatele ka tulemust teha, sest ega suurematele võistlustlele isegi ei pääsetud. "Seesama Eesti velotuur oligi meie klubi ajaloo parim tulemus üldse. 2.1 [UCI kolmas kategooria - ERR] tuuri võit. Kuhugi suurematele võistlustele ei saa me isegi peale. Kuhugi kõrgemale ei olnud võimalik pürgida. Aga meie toetajate majanduslik olukord on läinud nii palju kehvemaks, et ei olnud võimalik jätkata."

Lisaks eestlastele olid meeskonnas ka leedulased. "Rahalised kokkulepped peaaegu pidasid, sest leedukad ei maksnud meile lõpuks ka kõike välja, kuna nad nägid, et oleme raskustes ja oli kuulda, et me hooaega päris lõpuni ei suuda teha. Siis nad otsustasid, et okei - siis, pole teile seda viimast portsu raha ka vaja. Seal oleks saanud võib-olla paar kuud veel edasi võistelda, aga kuna raha sai nii otsa, siis ei olnud see võimalik."

Mis on saanud ratturitest? "Välismaa poistest ei tea ma isegi mitte midagi, aga Eesti kuttidest enamik on leinud järgmiseks aastaks mingi väljundi. Ma ei ole kõigi koha pealt päris kursis, aga vähemalt neli poissi on mingi väljundi leidnud kas Prantsusmaal või Siim Kiskonen pidi üldsegi Jaapanisse minema."

Kirsipuu sõnul meeskonna töö lõpetamisel muid põhjuseid pole. "Pigem on see ainult raha. Me konkureerime suures plaanis pallimängudega. Mitte kellelgi ei ole lihtne, aga nemad on kord nädalas telepildis või raadios või kus iganes. Nende toetajad saavad mingit väljundit. Meiesugusel rattatiimil mingisugust korralikku väljundit pakkuda lihtsalt ei ole. Telepilti satume haruharva. Kaks aastat tagasi õnnestus isegi kahel sellisel võidusõidul sõita, mida kajastas Eurosport. Aga nii kaua, kui sa ei pääse rattaspordis Eurosport, siis sind ei ole olemas. See nõuab juba hoopis teistsugust eelarvet. Omada tiimi, mis saab peale sellistele võidusõitudele, kus on ka telepilt."

Seejuures ei piisa üksikutest sähvatustest tele-eetris. "Ma arvan, et kahe ühepäevasõiduga ei muuda see midagi. Pead olema regulaarsemalt sellistel võidusõitudel. Aga nendele võidusõitudele saime ka ainult headele tutvustele. Sportlikus plaanis ei oleks me sinna pääsenud. Tegelikult oleks vaja sellist tiimi, mis pääseb sellistele võidusõitudele sportlikel alustel, aga seda on Eestis praktiliselt võimatu teha."

Lõppev nädal tõi muuhulgas uudise, et seni Mongoolia lipu all võistelnud jalgrattameeskond Ferei Quick-Panda Podium kolib järgmiseks hooajaks Eesti lipu alla. Ühelt poolt koidaks justkui lootusekiir. Meeskonda kuuluv kogenud Mihkel Räim ei näe aga, et see tiim saaks Tartu klubi funktsioonid otseselt üle võtta. Eesmärgid on paratamatult erinevad.

"Tartu projekt oli väga kiiduväärt, aga seal tekkis see, et nemad olid järelkasvutiim. Meie end järelkasvutiimiks kindlasti ei tituleeri," võrdles ta. "Meie oleme tulemusspordi peal. Tahame võita ja nii palju kui võimalik. Aga see ei välista seda, et me kedagi kasvatada või arendada ei suudaks. Need on täiesti erinevad projektid. Tegu ei ole Cycling Tartu asendusega. Kui Cycling Tartu oleks alles jäänud, siis oleks meie tiim niikuinii sinna kõrvale tulnud lihtsalt. Aga oleneb olukorrast. Praegu kombime maad, otsime sõitjaid. Vaatame, kes meeskonda üldse sobida võiks. Ei ole välistatud, et meeskonnaga võib liituda üks-kaks talendikamat noort ratturit Eestist, keda nõu ja jõuga üritame aidata ja võib-olla saavad neist tulevikus tegijad."

Räime sõnul leitakse väga andekad ratturid kiirelt üles. "Need, kes on väga talendikad, korjatakse tõenäoliselt kuskil järelkasvumeeskonna poolt üles. Prantsusmaa amatöörliiga on ka viimase kolme-nelja aastaga minu meelest suhteliselt ära mandunud. Ei ole enam nii eksklusiivne, kui oli kunagi varem. Aga see, kes tahab, leiab koha, kus sõita. Aga mida ma ise kõige rohkem tunnen - noored on ehk veidi ahneks ka läinud. Kui mina või Martin Laas alustasime Prantsusmaal, siis tuli teha ohverdus ja sõita kas või ilma rahata, lihtsalt loota, et sulle makstakse toiduraha. Teed tulemust ja loodad, et saad jalad alla. Aga praegused noored lähevad välismaale ja tahavad kohe palka saada. Mingil määral on normaalne, aga kui oled 18 ja sul pole talenti või võimekust, et otse profiks saada, siis kuskilt tuleb järeleandmisi teha ja tulevikuks investeerida."

Kuidas minna siit edasi? Noori ja lootust andvaid rattureid võiks Eestis ju kasvada tulevikuski. Milline on siis hea viis arenemiseks ja kuidas anda võimalus neile, kes 17-18-aastaselt veel välisklubi tasemele ei küündi?

"Eks need kõige paremad talendid on välismaal ära nopitud juba," vastas Kirsipuu. "Okei, Madis Mihkelsist me üldse ei räägi, aga Romet Pajurid, Ron Roonid ja Oliver Mätikud on natuke soojemas kohas. Sealt edasi on veel lootustandvaid noori, kes ei ole veel niimoodi avanenud. Juunioride eas või esimene aasta U-23-s. Võtabki natuke aega. Kui võtame praegu Läti praegused superstaarid Toms Skuijnš ja Krists Neilands, siis nad olid täpselt samasuguses olukorras. Nad ei avanenud juunioride klassis, ka U-23 esimestel aastatel ei olnud nad mitte kusagil. Täna on Toms Skuijnš MM-i neljas, aga ma võin julgelt öelda, et ta oli sellel võidusõidul tugevuselt number kaks mees."

Mis oli Tartu klubi tegevuse jooksul olulisim saavutus? "Meie käest on läbi käinud sellised mehed nagu Norman Vahtra, Rait Ärm, Markus Pajur - kõik said profiks Euroopasse. Hiljem Madis Mihkels - ka temal oli meid vaja. Need olid töövõidud, saime poisid Euroopasse. Okei, kuidas kellelgi välja tuli - see on omaette teema. Need on meie jaoks töövõidud. Saame poisid välismaale palga peale võidu sõitma."

Kuidas aga peaksid tegutsema need, kes on praegu põhikooli lõpus või keskkoolis? "Mingisugused tutvused on ju siiamaani seal Prantsusmaal olemas. Kuigi Prantsusmaa amatöörtiime pannakse ka järjest rohkem kinni, sest iga suur tiim teeb nüüd oma järelkasvutiimi ja see suretab natuke Prantsuse amatöörsporti välja. Aga kui sa oled võimekas ja sa tead, et oled tugev, siis läbi internetiplatvormide on võimalik oma jõunäitajaid demonstreerida. Saata CV-sid ja nii on nii mõnigi võidusõitja välismaa klubisse pääsenud."

"Klubid ise otsivad ka väga, aga nad otsivad koorekihist," jätkas Kirsipuu. "Kui oled piiri peal, siis oleks vaja iseennast meelde tuletada. Parim näide on see, kuidas Ron Rooni pääses AG2R-i juunioride tiimi. Kodulehel on koht, kuhu saad kirjutada avalduse. Paned oma näitajad, temaga võeti ühendust, sobis ja seal ta on."

"Teada oli, et tal olid võimed olemas. Usun, et tuleval aastal Euroopa juunioride tipptase, ma eeldan. Aga sinna tiimi ta jäi ja hoiti alles. Ju siis pidasid teda piisavalt tugevaks."