Eurosarjades osaletakse teist hooaega. Elu ja olu hõlpsamaks muutmiseks oli meeskonnal Tartus kaasas Ukraina võrkpalliliidu peasekretär Katerina Bilitšenko. Mida head on selles lahenduses, et mõlemad CEV Challenge Cupi mängud peeti just Eestis?

"Positiivne on see, et oleme siin Eestis. Tunneme end siin kodus. Suur erinevus on, et siin on tegemist rahuliku paigaga, Ukrainas toimub aga sõda. Kaks mängu Eestis pidada on meie jaoks palju soodsam. Organisatoorselt on samuti parem siin kaks kohtumist teha," lausus Bilitšenko Vikerraadio saatele "Spordipühapäev".

"Eelmisel aastal mängis see klubi euromänge Poolas. Ka Ukraina rahvuskoondise kohtumised toimusid Poolas. Poola on Ukrainale lähedal. Seekord nõustus Eesti klubi meid aga kõiges aitama ja nii otsustasime mängida kahel korral siin. Gorodok mängis Pärnu vastu ühe kohtumise Eestis ja teise Poolas. Veel üks CEV sarjas osalev Ukraina klubi otsustas pidada kaks mängu Fääri saartel."

Ettepaneku kahel järjestikkusel päeval Tartus mängida tegi ukrainlastele Bigbank Tartu mänedžer Hendrik Rikand. Tartule on Ukraina klubiga kodus kahel korral mängimine majanduslikult nii-öelda väiksema miinusmärgiga projekt, kui oleks kodus-võõrsil lahendus. Seda isegi siis, kui ukrainlaste kulud võetakse tavapärasest suuremas osas enda kanda.

"Kui nägime, et meie vastane on Ukraina klubi, siis võitsin kohe nendega ühendust, et kus nad plaanivad mängida. Saades aru, et neil pole Poolas ühtki kindlat kohta, siis mul tekkis kohe mõte, et euromängud on natuke teistmoodi ja kutsume nad siia meie juurde. Saab meil kodupublik kaks põnevat mängu ja tuleme ka Ukraina klubile vastu," kirjeldas Rikand.

"Ilma nende nõudmiseta pakkusime välja, et saate tulla siia natuke varem, maksame teile päeva rohkem kui tegelikult peaks ja nad ise ütlesid, et on nõus kaks esimest päeva ise maksma ja siis edasi võtavad meie pakkumise vastu. See läks tegelikult suht ladusalt. Kui küsid miinuse kohta, siis isegi veel olulisem miinusest või plussist on see, et saame oma kodusaalis kaks põnevat ja kõrgetasemelist mängu."

Kas ukrainlastega mängu korraldamises on muus osas mingit vahet? "Ma tahaks öelda, et nende mängude korraldus on olnud superlihtne. Sealt on tulnud väga konkreetne, kiire ja sõbralik suhtlus vastu. Kuidagi väga lihtsalt on läinud. On olnud mõne Itaalia klubiga mänge, siis see suhtlus on kaootiline ja kokku lepitud asjad ei pea tihti ka paika. Ukrainlastega puhul on nii, et nagu oleme kokku leppinud, on ka läinud."

"Kui neil on olnud vaja abi – vahet pole, kas see on pesupesemine, mida algselt pole kokku lepitud – oleme leidnud kiire lahenduse. On olnud nemad tänulikud ja meie oleme kõik teinud, et nad end siin hästi tunneks. Ma tahaks öelda, et kindlasti ei ole Ukraina klubiga mängu korraldamine kuidagi keerulisem. Pigem isegi lihtsam. See olukord, mis seal riigis on – nad tunnevad, et neid võetakse vastu kui sõpru ja nende tänutunne kandub natuke üle ka meile. Me tunnemegi, et oleme teinud hea otsuse, et oleme nad siia kutsunud."

Bilitšenko kirjeldab olukorda Ukrainas ja seda, kuidas näiteks Žõtomõris võrkpalliga tegeletakse. "Mida ma oskan öelda? Žõtomõris on seis nagu pealinnas Kiievis. Iga päev on meil õhuhäired – need tähendavad droonirünnakuid. Mitte iga päev ei tulista venelased tingimata rakette. Tööd teha on raske. Alustad hommikut. Mõni kord algab alarm kell üheksa. Töö tuleb pooleli jätta, kõik kinni panna ja minna varjendisse. Žõtomõris ei ole lihtne elada. Aga rääkides spordirajatistest, siis need pole hävitatud. Treenida ja mängida saab, mis on hea. Vaimselt on Ukrainas aga kõigil raske. Loed uudiseid ja vaatad televiisorit – terve ööpäeva vältel on uudised vaid negatiivsed. Positiivset emotsiooni sealt ei saa."

Majanduslikult on klubidel muidugi raske, sest sõja ajal ei leia klubidele sponsoreid. Bilitšenko ütleb, et Žõtomõri meeskond tahaks sarnaselt Lvivi klubiga, mille koosseisu kuulub ka Märt Tammearu, teha kaasa Poola meistrivõistlustel. Järgmise hooaja osas üritatakse Poola võrkpalliliiduga läbirääkimisi pidada. 

Loomulikult pelgavad välismaa pallurid praegu Ukrainas karjääri tegemist. Žõtomõri meeskonna koosseisus on praegu lisaks ukrainlastele veel serblasest sidemängija. "Ka sõja ajal on Ukraina meistrivõistlustel kogu aeg osalenud ka välismaa pallureid. Sõltub mängijast, kas ta kardab tulla või mitte. Sel aastal on samamoodi. Enamik välismängijaid on Serbiast, Montenegrost, Tšehhist. Nemad ei karda ja tulevad. Meile on see hea – välismängijatelt õpitakse," ütles Bilitšenko.

Rikandi jaoks on selge, et Ukrainat ei saa võrkpalliturul liigana praegu atraktiivseks kohaks lugeda. "Täiesti kindlalt ei taha mängijad sinna minna. Ongi väga raske. Kui keegi oleks meile öelnud, et peame mängima kordusmängu Ukrainas – ma arvan, et me võistkonnast enamik ei oleks julgenud sinna minna. Rahakotiga vastu pead löömine isegi ei aitaks."

Tartus oli aga publikuhuvi olemas. Saalis võis näha ka Ukraina lippe. "Näiteks ise saatsime Tartus koolidele info laiali, et meil on Ukraina klubiga mäng. Tartus on päris palju Ukrainast tulnud nii noori kui vanemaid. Minu meelest Ukraina klubi on ka ise Tartus ringi vaadanud ja suhelnud. Tõesti, siin on nende toetajaid ka. Mul endal oli kohe esimene õhtu nendega meeldiv jutuajamine. Ma ise näen kurikuulsast sotsiaalmeediast, et on Tartus ringi vaadanud. Osad Ukraina koondislased on olnud koondisega pikalt Tartus ja neil oli kõik kodune."

Bilitšenko soovis Eestit ja eestlasi veelkord tänada Ukrainale ja Ukraina võrkpallile pärast täiemahulise sõja algust osutatud abi eest. "Oleme selle abi eest tänulikud. Teame, et Eesti inimesed osutavad ka praegu Ukraina sõduritele abi," lausus ta. "Kohtasime Dorpati hotellis Ukraina sõdureid, kellel oli mingi väljaõppelaager. Kutsusime neid võrkpallimängule meie pallureid toetama. Kogu Ukraina püüab oma sõdureid toetada ja seepärast palusime neilgi meie mängijatele kaasa elama tulla. Tahaksime Eesti inimesi ja võrkpalliliidu presidenti Hanno Pevkurit kogu südamest tänada."