Saates vastas Metsavas muuhulgas küsimustele, kas naised üldse peaksid sporti tegema ja kas nad taluvad selliseid koormusi nagu meessportlased; kuidas mõjutab menstruaaltsükkel sportimist; kas treeninguid saab vastavalt tsüklile planeerida; kuidas mõjutab puberteet noorte naissportlaste arengut ja mida tähendab naiseks kasvamine; milline on treenerite teadlikkus menstruatsioonist ja mida nad peaksid teadma; kas menopaus mõjutab sportlikku sooritust; kas on olemas vigastusi, mis esinevad naissportlastel sagedamini kui meestel.

"Pool maailma populatsioonist on naised, ei tundu kuidagi loogiline, et siis kuidagi naine oleks absoluutselt eriline, aga ajaloos on igasuguseid vigureid ju välja mõeldud ja naised mingisse rolli paigutatud. Ja ega sport ei ole sellest tegelikult kõrvale jäänud," nentis Metsavas. "Naise keha spordikontekstis on läbi ajaloo väga palju pandud mehe füüsisega võrdlusesse ja kujutatud seda kuidagi alati nagu inferioorsemana või kehvemana, kõik võrdlused on alati meestega võrreldes. Aga tegelikult me võrdleme ju täiesti võrdlematuid asju. Ja seetõttu, et naine on see n-ö õrnem sugu olnud, on kuidagi tekitatud omast arust väga loogiline mõttekäik, et siis peab teda kaitsma ja hoidma, ei tohi mitte midagi teha. Ja kui me sinna juurde liidame naissoo n-ö eripära ehk siis paljunemisfunktsiooni, raseduse ja kandmise võimekuse, mida sellel võimekal mehel ei ole, siis arusaadav on see, et tunduks just nagu seda naist peaks tõesti siidipadja peal kandma."

"Eks seda läbi ajaloo mingitel hetkedel on ju ka tehtud, sa ei tohtinud mitte midagi teha. Arstid arvasid, et emakas jalutab kehas ringi vahepeal ja et ta on nagu loom ja kui ta seal kehas ringi jalutab, siis ta võib igasuguseid hädasid põhjustada sellele naisterahvale," jätkas Metsavas. "Aga füüsilisele aktiivsusele ja spordile anti hinnang läbi selle, kas see võiks mõjutada naisterahva potentsiaalset paljunemisvõimekust. Kõik taandus sellele, sest muud rolli sul ju naisterahvana ei ole."

"Aga eks ta on, et see naise keha, mis on nii palju erinevalt funktsioneeriv oma ühe lisandorgani tõttu – emakas –, mida meestel ei ole, neil ei ole isegi asendusväärset. Ja ka rinnanääre, ka rindu on nähtud tegelikult hästi sportimist takistava tegurina. Näiteks kuskil 19. sajandil leiti, et naised on sellepärast kehvad ujujad, et seal, kus meestel on rinnalihas, on naistel rinnad," jätkas Metsavas. "Neid tõlgendusi võib igasuguseid olla. Ka 21. sajandil. Suusahüpetes lubati naised alles Sotši mängudele hüppama, sest enne arvati, et äkki ikkagi emakas lõhkeb selle hüppe peale seal kõhuõõnes. Seda mõistmatust on hästi palju läbi ajaloo olnud ja neid väärarusaamasid on väga paljuski siiani veel püsimas."

Metsavas rääkis pikalt ka naiste menstruaaltsüklist ja selle mõjust sportimisele ning ka energiadefitsiidist. Kui naissportlane teeb kõvasti trenni ja tal jääb menstruatsioon ära – või pole alanudki – peaks koheselt abi otsima. "See on nagu keegi lehvitaks härjale punast lippu," ütles Metsavas. "Seda, ma tahaks öelda, iganenud arusaama, et ongi elu lihtsam ja et kui sa spordid, siis see on normaalne, et sul päevad ära kaovad. Tegelikult ei ole normaalne! Naisterahva keha on loodud niimoodi, et peaks toimima tema jaoks individuaalselt normaalne menstruatsioonitsükkel. Seal on lubatud teatud kõikumised, nagu kõikides meie bioloogilistes hinnatavates parameetrites. Aga tema jaoks individuaalne normaalsus peaks ikkagi olema käigus ja põhimõtteliselt on kaks põhjust, miks menstruatsioonitsükkel normaalselt võiks katkeda ühel naisterahval – üks on rasedus, teine menopaus. Kaks varianti. Rohkem ei tohiks seal ühtegi normaalset põhjust olla."

"Need hormoonide kõikumised, mis on loodud naisterahva kehale omaselt, on tegelikult meile kõigile hästi vajalikud. Ja nende hormoonide ainukene funktsioon ei ole tagada seda, et me saaks järglasi. Kaugeltki mitte," rääkis Metsavas. "Suguhormoonidel on nii palju funktsioone meie kehas, mis mõjutavad vaimsest heaolust kuni meie luustiku terviseni. Seda teatakse, et vanemas eas menopausi järgselt naissuguhormoonide tase kukub, luude hõrenemisest naistel teatakse. Aga kujutage nüüd ette, et meil on noor sportlane, kellel ei ole seda tsüklit, kus tema oma naissuguhormoonid saab, et hoida oma luustikutervist ja kõike muud tasakaalus."

Küsimusele, milline on treenerite teadlikkus ja kuidas seda tõsta, vastas Metsavas: "Mina näen, et treenerid on infosulus. Aga nad ei julge ka alati küsida, nad kardavad ka natukene rumalasse rolli jääda. Ma leian, et see on hästi suur ettevõtmine, aga tegelikult ma näen, et treeneritel on järjest suurem huvi selle vastu, nad saavad aru, et see on oluline. Aga seda, et nad selle ette võtaksid, on natuke keeruline. Eks nad üritavad internetis natukene siit ja natuke sealt lugeda, aga ega nad päris kindlad ka ei ole. Mina olen omalt poolt [mõelnud], et tulebki teha sellised koolitused, kuhu on lubatud ainult mehed, et saaksid kõik ära küsida. Alustada tuleks A ja O-st, rääkida, mis on normaalne ja siis jõuame selleni, mida märgata, mis ei ole normaalne. Ja kui see treener tunneks ennast teemas mugavamalt, kindlamalt, ta on oma teadmistes kindel, siis ta räägib ka kindlasti sellest avatumalt ja küsib oma sportlaste käest."

Metsavas ütles, et tema hinnangul peaks see olema treenerite õppekava osa, et neile räägitaks ka menstruaaltsüklist ja selle mõjudest. "Nii, nagu me räägime sellest, kuidas toimub lihaskontraktsioon, me peaks rääkima ka sellest, mis asi see on üldse ja kuidas see sportimist mõjutab, kuidas see mõjutab naist või kuidas ka näiteks see naiseks kasvamine on, rinnanäärme areng, kui oluline on näiteks spordirinnahoidja õige valik sportimistulemusele võib-olla," arutles Metsavas. "Meestreener ei pruugi selle peale absoluutselt tullagi, et selline nüanss võib mõjutada väga oluliselt seda, kuidas naine ennast oma kehas tunneb ja kui sa tunned ennast ebamugavalt, ega sa ei ole võimeline maksimaalselt pingutama ka. Siin on nii palju eripärasid ja nüansse. Ja see peaks olema normaalne õppekava osa, aga õppekavadel kahtlemata on kaasajastamisruumi."

Kas on mingisugused vigastused, mis esinevad sagedamini just naissportlastel? "On ikka. Võib-olla kõige rohkem kajastust ja uurimist on saanud eesmine ristatiside põlveliigeses ehk siis need ACL vigastused. Neid on näidatud, et naissportlastel on sagedamini. Seal on ka olnud igasuguseid erinevaid teooriaid, kas siis tõesti mingi hormoonide kõikumine, mis füsioloogiliselt põhjustab teatud sidemete lõtvust ja suuremat elastsust," rääkis Metsavas. "Siis on räägitud ka puusaliigese nurgast ja mõõdetud teatud nurkasid. On erinevaid asju, aga üks, milleni küll on jõutud, on lihastreening. Teadlikku lihastreeningut alustatakse 15-16-aastaselt, aga selleks ajaks on naisterahval kasvamine enam-vähem lõpusirgel. Koormused on juba suurendatud päris korralikuks, juba peaks olema alanud menstruatsioonitsükkel. Tegelikult on soovitus, et teadliku lihastreeninguga peaks alustama enne puberteediaja algust, enne seda kiire kasvu perioodi, mis tüdrukute puhul võib jääda vanusesse 10-11. See on see koht, kuhu saab panustada ja kuhu peaks panustama, selleks et ennetada nende vigastuste riski naissportlastel. Need riskifaktorid, mis on mõjutatud menstruatsioonitsüklist, me ei saa neid mõjutada, ei saa. Aga me saame mõjutada seda, kui sitke see naise keha on ja seal paratamatult mängib rolli see, kui tugev on tema lihasmass."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].