"Ta tahtis seda tennist mängida. Kuna ma olin treener, siis ta oli lihtsalt minuga kaasas. Talle meeldis see mäng ja sobis ka tema iseloomuga kokku. Võistelda on ta eluaeg tahtnud. Ma arvan, et tal tegelikult vedas, et mina ta treener olen," lausus Milk.

Filmis pälvib palju tähelepanu ka tennisisti üksindus, kes pidevalt rändab turniirilt turniirile ning viibib palju kodunt eemal. Kas Anett võis ka igal ajal oma emale helistada? "Seda ta loomulikult tegi absoluutselt iga aeg ja iga kell. Sa püüadki olla tema jaoks alati olemas, sest teisiti sa ei saagi," vastas Milk.

"Praktiliselt 12-aastaselt on ta kogu aeg treeneritega turniiridel käinud ja treener on lõpuks treener. Ta ei ole see, kellele sa alati kõiki asju rääkima lähed. See on olnud päris raske aeg ja ega emal ei ole ka kerge, et laps on kogu aeg kaugel."

Kuigi nüüd ei saa ema enam tütre profikarjäärile kaasa elada, siis see ei tähenda tema enda jaoks kaugeltki tennisega lõpparve tegemist. "Ma käin tööl edasi! Mul on palju õpilasi tennises, nendega on väga põnev. Jagada neile oma oskusi. Mul ei ole igav! Mul on tööd palju."

Kas Eestist on sirgumas ka uus Anett Kontaveidi tasemel tennisist? "Kindlasti on meil toredaid ja andekaid lapsi," vaatas ta. "Küsimus on lihtsalt selles, kas osatakse teha õigeid valikuid ja minna õiget teed."