Saates vastasid Kaljurand ja Luuk muuhulgas küsimustele, mida nad igapäevaselt teevad; milline on nende töö olümpiamängudel; milline oli nende elu olümpiakülas; kas nemad on võistluste ajal meie sportlaste emad; milliseid sportlaste muresid peavad nad lahendama ja kas on ka selliseid asju, mida ei saa lahendada; kas suhtlusel sportlastega peab ka mingit piiri hoidma; kas see töö on 24/7; kas olümpiaperiood on ka vaimselt väsitav; kui palju on aega võistlusi jälgida või sportlastele kaasa elada; milline on koostöö Eesti ajakirjanikega.

Igapäevaselt on Kaljurand EOK-s noorteprojektide juht ja Luuk kommunikatsioonijuht, olümpiamängude ajal on aga Kaljurand delegatsioonijuhi abi ja Luuk Eesti koondise pressiatašee.

"Me just Merlega rääkisime, et nii paljud arvavad, et see on nagu puhkus ja käime ainult võistlusi vaatama, äkki peaksime selgitama, mida me tegelikult teeme," muheles Luuk. "Mina olen olümpiamängudel ja erinevatel olümpiaga seotud võistlustel – meil on ju ka noorte olümpiafestivalid ja noorte olümpiamängud – pressiatašee, mis tegelikult tähendab, et ma olen küll kommunikatsioonijuht edasi, aga pressiatašee roll on eelkõige see, et sportlased ja ajakirjanikud saaksid harmoonias toimetada. Mis tähendab omakorda seda, et ma haldan kogu meediasuhtlust ühel kindlal perioodil, mis on siis nädal enne olümpiat ja lõpetades paar päeva pärast olümpiat. Et sportlastele kogu aeg ei helistataks erinevate meediaväljaannete poolt, võib-olla isegi ka sotsiaalmeedias neid ei tülitataks, vaid nad saaksid tegeleda sellega, mida nad tegema tulid ehk siis võistlema ja endast parimat andma."

"Olengi mõelnud välja erinevad süsteemid, kuidas ajakirjanikke ja sportlasi kokku viia. Olen alati sportlastele öelnud, et ajakirjanik tuleb spordivõistlusele samamoodi nagu sina endast parimat andma, need on parimatest parimad, kes on tegelikult sinna kohale tulnud," jätkas Luuk. "Sest kui ma olin ise spordiajakirjanik, siis olümpiamängudele pääsemine oli minu jaoks niisugune [tunne], et mind on valitud, ma olen selle toimetuse üks parimatest ja nüüd mina saan ka nagu võistlema minna, ma tundsin seda. Minu jaoks on see hästi oluline, et sportlased tunneksid ennast hästi selle ajakirjanikuga, aga samal ajal nad ei tunne seda, et nad peaksid, ma ei tea, kas ahistatuna ennast tundma, aga lihtsalt, et neile ei käidaks kogu aeg pinda."

"Pariisi näitel ma võin tuua, et juba kuid enne olümpiat hakkas Eneli Jefimovaga tekkima väga palju intervjuusoove, erinevaid projekte ja siis ühel hetkel ma ikkagi sekkusin, et kuulge, tegelikult on tegemist 17-aastase sportlasega. Ma saan aru, et ta on üks meie olümpialootusi ja medalilootusi, aga tema ise ennast sellena ei võta, tema sooviks oma sooritustele keskenduda, tõmbame veidi pidurit ja leiame ühise plaani," selgitas Luuk.

See on aga vaid üks pool Luugi tööst. "Teine pool on ikkagi see, et kuna sotsiaalmeedial on väga suur roll, siis minu ülesanne on ka hallata ja jälgida, mis toimub sotsiaalmeedias, nii kaitstes Team Estonia ja Eesti Olümpiakomitee kaubamärki, kui siis ka jälle jälgides, mida sportlased teevad, et kõik oleks õige, et kõik oleks samas hästi lahe, sest olümpiamängudel meie jälgijate arv kasvab metsikult, isegi 550 protsenti oli meie jälgijate arvu kasv Instagramis," avaldas Luuk. "Ja lisaks ma käin sportlastega väga palju ka võistlustel kaasas lihtsalt ja jälgingi nende võistlust, nende emotsioone, jagan neid teistega. Ja siis jõuan ka selleni, mida Merle rääkis, et võistlustel keegi on kaasas ja kuna me oleme niivõrd väike olümpiakomitee, oleme selle süsteemi paika pannud, et kui näiteks nemad delegatsioonijuhtidena ei saa käia võistlusel, siis mina olen nagu nende käepikendus, kui midagi on vaja. Ehk siis me oleme väga hea tiim, mis töötab."

Kaljurand sõnas, et tema tegeleb väga maiste asjadega: "Alustan sellest, mida ma teen kodus juba enne, alates sellest, et ma hakkan korjama kõikide kandidaatide andmeid. On see igavene nali, kuidas ma tean inimeste jalanumbreid ja pikkuseid. Kui räägime viimasest, Pariisi olümpiast, siis tegelikult meie peame sisestama kõik võimalikud kandidaadid, kõikide nende dokumentide numbrid, sünniajad, nimed jne. Ja kui meie delegatsioon oli umbes seal 70 inimese ringis, siis kandidaatide nimekiri on mul umbes 300 ringis. Ma sisestan kõik ära ja siis hakkan mõtlema üks hetk, et nüüd on vaja neile riideid tellida, aga siis sa pead prognoosima, sest 300 inimesele riideid ei telli. Siis ma üldiselt hakkan ka nendega rohkem suhtlema ja kuni selleni välja, et kõik, kes olümpiale pääsevad, saavad kätte oma akrediteeringud, oma riided, varustuse, lepime kokku, millal nad lendavad, et nendel on pilet, neil on õiged reisikindlustused, kuidas varustus jõuab."

"Mina olen olümpiamängudel alati delegatsioonijuhi abi. Meil on Martti Raju, kes on kogenud delegatsioonijuht ja temaga koos seda vastutust jagame, aga põhimõtteliselt minu ülesanne on selline, et nad kõik oleks söönud, kõik oleks riides, kõik oleks kohal kõik, et kellelgi ei oleks mingisuguseid segavaid faktoreid, kõik saavad õigel ajal ära ja kõik sellised asjad on siis olümpiamängude puhul minu töö," rääkis Kaljurand. "Ja ka see, et olümpiamängude ajal, kui keegi tuleb, on vaja ta vastu võtta, see on siis minu ja Martti vaheline koostöö, kes, kus, millal on. Keegi meist on kogu aeg olemas, ei ole nii, et me lähme kõik Nelli võistlust vaatama, vaid midagi pole teha, keegi peab olema kohal ja eks me siis omavahel jagame. Sellepärast meil Meriliga koostöö väga klapib."

Kogu olümpiadelegatsioon elab olümpiakülas. Sportlaste muljeid saime juba olümpia ajal kuulda, aga milline oli Pariisi olümpiaküla Kaljuranna ja Luugi pilgu läbi? "Mulle väga meeldis, mulle tõsiselt meeldis! Ja ma väidan, et meil imeliselt vedas majutusega. Me teame teisi riike, kes olid hädas sellega, et neil oligi palav. Meil ei olnud üldse seda probleemi, meil oli pigem jahe vahepeal, tegime aknaid lahti, et saaks sooja õhku sisse. Ma ei saa absoluutselt nuriseda," ütles Kaljurand. "Ma lihtsalt tean, kuidas teised riigid elasid ja ütlen küll, et selle koha pealt meil väga vedas. Meil oli piisavalt kontoriruumi, meil oli imeline terrass, kus me saime istuda õhtuti. Asukoha mõttes kõik asjad käe-jala juures. Minu arust oli viimase peal!"

"Ta oli hästi kompaktne. Mina ka rõhutan, kui tol hetkel ka suhteliselt invaliid, kellel oli vaja lihtsalt pärast jalavigastus ikkagi väga palju kõndida, leidsin võimalusi ja viise, kuidas mitte nii palju kõndida, siis mulle väga meeldis see shuttle'i süsteem, mis seal oli loodud, et sa said ühest kohast teise, lihtsalt ootad seda väikest autokest, mis siis liigub mingi hübriidi moel ja siis saad selle peale ka öösel," meenutas Luuk. "Ja üleüldse mulle ka tundus, et tegelikult sportlased ka väga ei nurisenud. Nüüd ma olin juba selle voodiga ka harjunud, Tokyos ma lammutada oma voodi laiali ja magasin põrandal esimese nädala ja siis ma sain teada, et neid tükke sai muuta ja kõike seda. Kuna minul oli ikkagi see, et ma hommikul läksin vara ära ja õhtul jõudsin tagasi ja läksin magama, ei olnud nii palju seda külasveetmise aega, aga ta oli hästi kuidagi lihtne, et sa et ei pidanud tegelema mingite jamadega."

"Kuigi meie naabrid – elasime brasiillastega ühes majas – ütlesid meile, et olge ettevaatlikud, nendel keegi kukkus vannitoas ja kukkus läbi põranda," naeris Kaljurand. "Me ütlesime edasi, et oleme hästi ettevaatlikud ja õnneks me sellest pääsesime."

Kui teie ülesanne on kohapeal tegeleda igasuguste olmeprobleemidega ja hoolitseda sportlaste heaolu eest, kas teie siis oletegi Eesti olümpiadelegatsiooni emad? "Vist jah," nõustus Kaljurand. "Mina ilmselt rohkem, oma vanuse poolest."

"Merle rohkem," nõustus ka Luuk. "Vanuse poolest praegu on nii, et enamus koondist on täpselt minu vanune, et siis me oleme nagu nii, et mina olen õde. Ega me isegi omavahel teeme nalja, et Martti Raju on isake ja Merle on emake. Aga see toimib! See ongi kõige naljakam. Mulle meeldib, kui palju me omavahel päeva jooksul helistame ja siis, kui ma tavaliselt jõuan 10-11 vahel, mõnikord isegi kell üks öösel tagasi, siis on see, et tütreke tagasi jõudnud, räägi siis oma päevamuljeid. Ja meil on täiesti erinevad päevad olnud."

Kui palju sportlased pöörduvad enda murede või muude küsimustega? "Elementaarsed asjad. Kui sul ei tule bussi, siis sa helistad, ütled, et bussi ei tule. Noh, kuidas sa aitad… ütled, et võtke takso, saadan aadressi," muigas Kaljurand. "Seal on nii palju selliseid jooksvaid ja igapäevaseid asju. Sel korral meil ei olnud nagu muresid otseselt väga palju. Alguses selle käimaminemisel oli küll transpordiga mure. Aga muidu väga ei olnud midagi."

"Varem oleme tegelenud kõigega, näiteks, et rätikud ei sobi ja on ikkagi vaja teises suuruses rätikut. Pinge kasvades tekivad uskumatud asjad, mis ajavad inimest närvi või segavad. Ja kui need asjad on sellised pisiasjad tegelikult, siis me üritamegi neid lahendada," lisas Kaljurand. "Et kui sulle päriselt ikkagi see olümpiaküla rätik ei meeldi – see ei olnud sellel olümpial – ja sa tõesti tunned, et sul on vaja suuremat rätikut või väiksemat rätikut, siis sa saad need rätikud."

Olmeasjadest polnud ennast rohelise olümpiana reklaaminud Pariisi olümpia korraldajad sel korral näiteks duširuumidesse seepi ega dušigeeli pannud. "Merle läks poodi ja ostis meile kõigile, sest meil ei olnud isegi võimalik seda kuskilt osta – olümpiaküla poes enam ei olnud ühtegi seepi," meenutas Luuk olümpiamängude algust.

"Ongi, et sa tuled kohale ja avastad, et mitte üheski duširuumis ei ole ühtegi kätepesuseepigi. Aga siis läksin mina seljakotiga linna peale poodi ja tõin igasse duširuumi seebi," lisas Kaljurand naerdes.

Kas selles töös tuleb sportlastega mingisugust piiri ka hoida või pole see oluline? "Ega me otseselt ei hoia mingit piiri, lihtsalt mõne inimesega võib-olla on distants natukene suurem ja teisega vähem," mõtiskles Kaljurand. "Aga selles mõttes ikkagi see meie väiksus on meie suur õnn, minu meelest. Kõik asjad on nii lihtsad, ei ole nii, et ma nüüd kõigepealt pean helistama alaliidu juhile, kes helistab, oma projektijuhile või spordidirektorile, kes helistab treenerile, kes helistab siis sportlasele. Meil kuidagi kõik on nii lihtne, see on imeline tegelikult. Minu meelest meil ei ole selliseid distantse, kõik on pigem vastupidi, hästi lihtne ja sõbralik."

"Ma ka ei ütleks, pigem mul ongi hea tunne, kui ka sportlane tunneb ennast natuke nagu pere keskel," sõnas Luuk. "Pariis oli lähedal ja nende enda pereliikmed tulid sinna, aga näiteks Tokyos ma tunnetasin seda küll, kuidas mõni sportlane, kes oli juba võib-olla kolm nädalat seal Jaapanis olnud ja tahtiski väga suhelda ja tahtis omade keskel olla ja siis seda parem, kui sul ongi tiimis inimesed, kes seda sama sulle võib-olla vastu annavad, mitte et me hoiame distantsi."

"Seda enam, et väga suurt enamust sportlaseid ja treenereid me ikkagi tunneme ju isiklikult juba päris pikka aega. Tokyo ja Peking olidki sellised, et me olime kinni ja kedagi juurde ei lastud ja siis ongi see, et pead üksteist toetama," lisas Kaljurand.

Kas sportlased toetavad siis teid ka, kui teil on raske või teil on mured? "Kusjuures, ma pean tunnistama, et on küll. Kui on vahel mingisugused sellised keerulised hetked, siis tegelikult küll. See on see väga armas," avaldas Kaljurand.

"Mul on kohe konkreetne näide, ma tervitan Rene Zahknat. Kui Pekingis tuli välja, et Kristjan Ilves oli saanud positiivse koroonaproovi. Eelmisest õhtust saadik oli Jaan Martinson mulle ajanud, et ta oli ju ka seal norrakatega sama lennuki peal ja ta on kindlasti seesama positiivne, ma vastasin, et ei ole. Ja siis pool tundi enne Kristjani tavalist pressikonverentsi tuli mulle Martti Rajult sõnum, et Kristjan viidi minema. Tuli kiirelt ümber kõik teha," meenutas Luuk. "Saime selle kõik ära hallatud ja siis tulid veel järgmised pressikonverentsid otsa. Laskesuusaate pressikonverents oligi vist üsna viimane. Jäin veel midagi asjatama sinna pressitsooni ja siis ülirahulikul sammul, väljas on -20 kraadi, jalutan meie majutuse poole ja tuleb Rene Zahkna ja uurib: "Merili, kas keegi sult ka küsib, kuidas sul läheb?" Ja siis ma murdusin lihtsalt. Ütlesin aitäh ja natuke pisardasin. Ta ütles, et hea, et sain sulle toeks olla ja siis läksime jälle edasi. Tegelikult, ega me ju ei ootagi seda, minu arust lihtsalt hästi tore, kui sportlane ise lööb meiega patsu."

"Või näiteks see näide, kui Pariisi eel tulid välja need Reet Ausi riided ja siis hakkas ilge torm, kellele meeldis, kellele ei meeldinud ja siis me saime igalt poolt, et kui kohutavad ja kui õudsed riided. Ja siis helistab Rein Ottoson ütleb, et kuulge, võtan kõikide nende riided, kes ei taha, endale, aga pidage vastu, ärge tehke välja, tehke oma tööd edasi. Et selles mõttes on küll," jutustas Kaljurand. "Või siis näiteks Tanel Kangert, kes ei olnud nüüd olümpiaga justkui seotud, aga kes ka samamoodi ütles, et Merle, kui teil neid koledaid riideid alles on, siis ma võtan endale. Ehk siis sellist toetamist ikka on."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].