Saul tõi esimesena välja Rasmus Mägi valusa kukkumise meeste 400 meetri jooksu finaalis. "Planeerisin seda finišit pildistada täpselt sel hetkel ja siis vaatad, et üks tõke on veel, hakkan pildistama. Siis vajutad päästikule ja see hetk, kui päästikule vajutasin ja lõpetasin pildistamise, tegin 143 pilti," selgitas ta.

"Mul on kõik täpselt olemas, kuidas kand läheb vastu tõket ja lükkab selle ümber kuni viimase hetkeni välja. Võib vaadata täpselt ära, mis valesti läks," lisas Saul.

Eesti paarisaeruline neljapaat võitis B-finaali ning teenis olümpiamängudel kokkuvõttes seitsmenda koha, kuid läbib nüüd suure muutuse, sest oma karjääri lõpetasid nii Allar Raja kui Tõnu Endrekson. Saul mõtles juba enne olümpiat, kuidas kuuendat korda olümpial käinud Endreksoni viimast tantsu pildile saada.

"Teadsin, et Endrekson lõpetab karjääri, aga kuidas teha see pilt, mis oleks sobilik karjääri lõpetamiseks? Polnud midagi paremat kui ta peale võistlust võttis paadi, käterätiku ja kuivatas paadi ilusasti ära. Siis tõstis paadi varna ja see hetk, kui ta paadi varna pani, see oli karjääri lõpetamiseks täpselt rusikas silmaauku," ütles fotograaf.

Naiste maastikuratta olümpiakrossis leidis aset õnnetu juhtum, kui kodupubliku ees võistelnud Loana Lecomte koledalt kukkus ning võistluspaigast kanderaamil ära viidi.

"Ta sõitis minu eest mööda ja viis meetrit peale mind kukkus. Oleks ma olnud kümme meetrit allpool sellest mäest, oleks saanud ilusasti kümnesse saanud kukkumise. Seda oli kõrvalt jõhker vaadata, kuidas ta pani üle nipli, peaga mööda maad ja oli koheselt teadvuseta," rääkis Saul.

"Ja mis mind veel rohkem hämmastas, oli see meditsiinitöö. Kui Eestis on professionaalsed meditsiiniinimesed, siis seal vaatasid küll, et mis tegemata jäi. Toodi ühelt kõrguselt teisele kõrgusele ja siis pandi kaelalahas. Meil Eestis ei panda isegi kanderaami peale enne kui kaelalahas on peal," lisas ta. "Mina olen pressifotograaf, pean koguaeg pildistama. See ei jää pildistamata."

Tema kõige meeldejäävamaks hetkeks jäi aga kümnevõistluse viimane päev, kus Janek Õiglane teenis viienda, Johannes Erm kuuenda ning Karel Tilga 11. koha. Saul oli see, kes andis Õiglasele sini-must-valge lipu, kuid kui mitmevõistleja tähistusringilt tagasi tuli, oli lipp läinud.

"Andsin talle Eesti lipu, mis on EOK lipp. Tegime sellega pildid ära ja kui ta läks staadioniringile, siis see pool staadionit, kus fotograafid pole lubatud enam, tuli tagasi sealt ja lippu enam ümber ei ole. Keegi lihtsalt võttis selle lipu ära ja Janek ei pannud ka tähele. Ta arvas, et andis selle mulle tagasi," rääkis fotograaf. ", mis oli mõeldud spordimuuseumisse on nüüd kaduma läinud. Minule andis EOK selle lipu kaasa, see oli mul tegelikult koguaeg fotovesti taskus. See oli mõeldud, et kui tuleb Eesti sportlane medalile, siis mina olen üks lähemaid inimesi, kes saab talle lipu anda."

Eesti koondis lahkus Pariisist paraku ilma medalita, kuid kõige lähemale jõudis vehkleja Nelli Differt, kes kaotas naiste epee individuaalturniiri pronksimatšis otsustava torkega.

"Lukk oli Nelli Differti ajal lahti tehtud, siis vaatad viimast torget ja tõmbad luku kinni tagasi," ütles Saul.