Šotlane oli 1920. aastate alguses lootustandev sprinter, kes tegi kaasa lühematel sprindidistantsidel ehk Suurbritannia pinnal enamasti 100 ja 200 jardi jooksudes.

Pariisi olümpiamängude eel loobus Liddell aga oma põhialal ehk 100 meetri jooksus startimast, kuna eeljooksud olid planeeritud pühapäevale. Sportlase näol oli tegu aga pühendnud kristlasega ja usk ei lubanud tal sel nädalapäeval startida.

Selle asemel keskendus Liddell olümpia eel hoopis 400 meetri distantsile, aga tema tulemused ei olnud rahvusvahelises plaanis midagi erilist. Sellest hoolimata õnnestus tal murda välja finaali ja see ka olümpiarekordiga 47,6 võita. Resultaat püsis Euroopa rekordina koguni tosin aastat.

Pariisi olümpiamängudel tegi Liddell kaasa ka 200 meetri distantsil, kus saavutas ameeriklaste Jackson Scholzi ja Charles Paddocki järel pronksmedali, kuid 4 x 400 meetri teatejooksust pidi ta jällegi pühapäeva tõttu loobuma ja britid said sel alal temata pronksmedalid.

Liddelli otsus usulistel põhjustel võistlemisest loobuda on pälvinud aastakümneid laialdast tähelepanu ja 1981. aastal valmis toonastest sündmustest ka neli Oscarit (sh parim film) võitnud linateos "Tulevankrid" ehk "Chariots of Fire".

Pärast sportlaskarjääri jätkas ta oma vanemate tööd ehk tegutses Hiinas misjonärina. Teise maailmasõja sündmused ja Jaapani sissetung Hiinasse viisid selleni, et riigist lahkumisest keeldunud Eric Liddell suri 1945. aastal 43 aasta vanuselt Weihsieni koonduslaagris.

Kuna Liddell sündis ja suri Hiinas, siis mõned allikad loevad teda ka esimeseks Hiina olümpiavõitjaks.

Liddelli saavutusel on väike seos ka Eestiga. Nimelt osales Pariisi olümpiamängudel 400 meetri distantsil ka Reinhold Kesküll, kes piirdus küll tulemusega 53,2 ega pääsenud eeljooksust edasi.