Eesti naiste korvpalli kuldajastu jäi 1950. aastate lõppu ja 1960-ndate algusesse ning see korvpallikümnend oli sedavõrd edukas ja eriline, mille sarnast annab otsida tervest Eesti spordiloost.

Korvpallitreener Edgar Naaritsa käe all jõudis Tartu Riikliku Ülikooli naiskond neli aastat järjest Nõukogude Liidu meistrivõistlustel hõbemedaliteni.

1959. aastal tulid maailmameistriks kaks Nõukogude Liidu naiskonda kuulunud eestlannat – Ene Kitsing-Jaanson ja Maret-Mai Otsa-Višnjova. Mõlema karjääri jäi lisaks kaunistama veel ka neli Euroopa meistrivõistluste kuldmedalit.

Viis aastat hiljem, 1964. aastal jõudis maailmameistritiitlini Valve Lüütsep-Kaasik, kes varem krooniti samuti Euroopa meistriks.

Lisaks neile kolmele treener Naaritsa õpilasele jõudsid tema käe alt Euroopa meistrivõistluste medaliteni veel Aino Värk-Hein ja Aime Kraus-Tobi. See, nüüdseks juba rohkem kui poole sajandi tagune korvpallikümnend oli tõeline korvpallirokk Tartu moodi, mille dirigendiks oli Eesti läbi aegade kõige tulemuslikum korvpallitreener Edgar Naarits.