Eesti jalgpallikoondise erilisemad hetked on seotud 2012. aasta EM-valiksarjaga, mis oma uperpallide rohkuses ületab konkurentsitult kõiki teisi aastaid meie jalgpalliajaloos.

Taasiseseisvunud Eesti oli selleks hetkeks suurturniiride valiksarjas osalenud ligemale paarkümmend aastat. Kordaminekuid: null!

2012. aasta EM-valiksari pakkus aga midagi erilist. Esmalt kahest üleminuti väravast tulnud võit Fääri saarte üle. Seejärel võidab Eesti võõrsil nii Serbiat kui Sloveeniat. Siis kaks võitu Põhja-Iirimaa üle... Meie rahvuskoondis oli oma töö teinud, aga lõpp ei sõltunud enam meist.

Eesti pääses esmakordselt finaalturniiri sõelmängudele, vastaseks Iirimaa. Kõik sai selgeks esimese mänguga Tallinnas, kus toimunu ületas tavapärase jalgpallimängu piire. Eesti lõpetas koduse mängu kahemehelises vähemuses seisuga 0:4, kuid tegi kordusmängus 1:1 viigi.

Oli aeg, kui usk Eesti jalgpalli oli erakordselt kõrge ja eestlane sai tunda, et meie ei ole lihtsalt kehad tribüünil ja telerite ees, vaid need, kellega teised arvestama peavad. Oli tunne, mida tahaksime kogeda kunagi veel. Oli selline päris ja õige jalkatunne.