A-divisjonis mänginud seltskond on perspektiivikas, lisaks konkurentidega võrreldes ka noorem. Valdav osa palluritest kuulub U-20 vanuseklassi veel ka järgmisel aastal. Paraku järgnes turniiril küllaltki ilusale algusele keerulisem lõpp.

Võidukas alagrupikohtumises Montenegroga kaotati vigastuse läbi oma liider Henri Veesaar. Sellega läks koondisel kaduma olulisel määral korvialust võimekust.

Kolmas koht alagrupis tõi kaheksandikfinaalis vastaseks Belgia eakaaslased. Mäng oli tähtis, kuna võit kindlustanuks Eestile A-divisjoni püsimajäämise. Vastu tuli aga võtta 15-punktiline kaotus.

Sealt edasi jäi Eesti veel alla ka Sloveeniale, Horvaatiale ja Poolale. Neist kaotustest väikseim oli üheksapunktiline.

Eesti alla 20-aastaste koondise peatreeneri Alar Varraku sõnul saadi õppetunde kõvasti. Mingid tegurid hakkasid Eesti kahjuks mängima juba enne EM-turniiri algust.

"Vahetult enne EM-i oli üle pika aja U-20 Nordic Championship ehk Põhjamaade meistrivõistlused, kus olime nädal aega Rootsis," sõnas Varrak ERR-ile ja lisas, et tühistatud lennu tõttu viibiti võõrsil plaanist päev kauem.

"Tulime koju, saime ühe päeva trenni teha ja siis otse EM-ile. Pidime siin järjest mängima. See ei ole mingi vabandus, aga lihtsalt nii läks see suvi. Siit saab õppida ja järgmised suved teistmoodi teha. Vahet ei ole, mis koondis see on."

"Vaimselt oli see kuttidele kindlasti väga raske. Kümme mängu 22 päevaga. Ka füüsiliselt raske. Turniiri alguses oli värskust rohkem ja me ei saa eitada, et Veesaare vigastus ei oleks meid mõjutanud. Lisaks kõigele sai vigastada ka teine pikk, Kaspar Sepp," jätkas Varrak.

"Murphy seaduse kinnituseks [Karl] Jurtšenko mängis viimased kolm mängu haiglase peaga. Tänud talle, et aitas nii palju kui sai, kuna ei olnud lihtsalt pikki. See ei ole mingi vabandus, vaid fakt."

"Pettumus oli, sest läksime püüdma kõrgemat kohta ja miinimumeesmärgina püsimajäämist," tunnistas Varrak. "Kohati haudusime ka kõrgeimaid plaane, aga läks nii ja ega tagasi võtta ei saa."

Peatreeneri sõnul ei olnud turniiril ühtset murdumispunkti. "Võit Montenegro üle oli ilus, aga tuli väga raske hinnaga. Oligi Veesaare vigastus ja osad mängijad pidid mängima väga suuri minuteid. Väsimus hakkas päev-päevalt tulema," lausus ta.

"Aga kaheksandikfinaalis Belgiaga olid ootused suured ja... Veesaare nime on siin mitu korda mainitud, koos temaga - ma arvan, et seal oleks ikkagi mänguks läinud. Tapsid meid korvi alt päris ära ja see oli emotsionaalselt valus mäng. Sealt edasi oli valus kannatamine."

Varrak usub, et järgmisel aastal võiks Eesti U-20 koondis B-divisjonis kuuluda nende meeskondade hulka, mis taotlevad reaalselt pääsu tagasi aste kõrgemale. "Need kutid, kes siin olid - siin on viis-kuus venda, kellest Euroopa tipp ei ole tegelikkuses üldse kaugel. Oleneb, kuidas karjäär jätkub," usub ta.

"Varem või hiljem päris arvestatav hulk mängijaid koputab ka meeste koondise uksele. Ja mitte ainult ei koputa, vaid võivad hakata seal ka tegusid tegema. Mängijad peavad paljuski ise ka hindama, mis on neil hästi - neil on palju asju hästi - ja mis neil puudu jääb kõige teravamast tipust."