Viimasel kahel aastal on Eesti motokrossi kuninglikus MXGP klassis läbivamalt esindanud Hardi Roosiorg. Tänaseks 24-aastane Roosiorg hoiab seega teatud järjepidevust – Tanel Leoki tipphooaegade taustal tundub ju omamoodi loomulik, et mõni Eesti krossisõitja ka absoluutses tippsarjas kaasa teeb.

Tänavune hooaeg koosneb MXGP sarjas 19 etapist. Omamoodi rändamist on seega palju. Lisaks Euroopa-etappidele tuli käia Argentinas ja Indoneesias, aga kõige pikemad reisid on nüüdseks tehtud.

Nii 2021. aasta hooaeg, mille kalender oli Roosioru jaoks hõredam, kui ka terviklikuma graafikuga 2022. aasta möödusid noormehe jaoks Sahkar Racing meeskonnas. See oli sisulises mõttes perekondlik ettevõtmine. Isa Lauri Roosioru panust poja MM-tasemel sõitmisse tasub jätkuvalt esile tõsta.

Tänavuseks hooajaks liitus Roosiorg Rootsis baseeruva JWR Honda Racinguga. MM-sarja mõistes on meeskond pisike ja ei kuulu tehasetiimide hulka. Eestlase jaoks andis koostöö aga võimalusi juurde.

"Kõik elamised, reisikulud ja söögikulud pead ikkagi ise kinni maksma. Oleneb küll lepingust, mis sul tiimiga on. Hetkel saan tiimi poolt kõik sõiduvarustuse, mootorrattad - selle peale ei pea raha kulutama. Ainult iseenda ülalpidamiskulud. Selles mõttes on see aasta natuke odavam, kui eelmine aasta, kui oma tiimiga tegime," ütles Roosiorg ERR-ile.

"Kõige raskem oli kindlasti arenemise poole pealt see, kui tihe see MXGP klass oli MX2-klassi pealt üle tulles. MXGP klassis on kõik sekund-sekundis, esi-20 sõidab kuskil nelja sekundi sees, punkti peale on raske sõita. MM-radade peal on kiirused täiesti erinevad. Seda julgust, et sinna soontesse ja aukudesse tsikliga sisse minna - selle poole pealt olen kõige rohkem arenenud," sõnas sõitja.

Eelmisel nädalavahetusel sõitis Roosiorg MXGP-etapil Indoneesias välja oma karjääri seni kõrgeima koha. Etapi lõpetas Roosiorg 13. kohaga, MM-sarja üldarvestuses hoiab ta 22. kohta. Juhib hispaanlane Jorge Prado, kes Roosioru hinnangul suure tõenäosusega ka maailmameistriks tuleb.

Hoolimata 13. kohast ei jäänud Roosiorg Indoneesia sõitudega tegelikult rahule. Asjade seisu laiemalt hinnates tuleb arvestada, et selle hooaja alguses pidi ta kohanema enda jaoks uue tsikliga.

"Hooaja algus oli üsna raske, sest nüüd tulime teise tsiklimargi peale - KTM-i pealt Honda peale. Mootorrattaga harjumine võttis ikka pikalt aega, tegelikult ei ole täiesti 100 protsenti sellega sina peale saanud, pehmematel radadel ikkagi tsikli asend annab natuke tunda," ütles eestlane.

"Kõva pinnasega radade peal Prantsusmaal või Hispaanias pigem meeldib mulle Hondaga sõita, seal on enesetunne parem ja okeid tulemused olnud. Indoneesias nüüd ei olnud väga head etapid, selle kuumusega võitlesin päris kõvasti. Ei saanud radade peal hakkama, olin seal küll 13., aga sõitsin uhkes üksinduses. Oleks tahtnud ikka sõita nende teiste eurooplastega koos ja võidelda nendega, kahjuks see ei õnnestunud," sõnas Roosiorg.

Ta arvab, et kõrgemasse mängu sekkumiseks on vaja kurve paremini võtta. "Vaimselt on hästi raske minna kurvidesse sisse niimoodi, et hoiad kuni viimase viie meetrini gaasi põhjas ja siis usaldad ennast, et suudad selle kurvi läbi võtta. Selliste kohtade peal ma kaotangi kõige rohkem. Krossirajal on kuskil 15-20 kurvi, kui iga kurvi pealt kaotad 0,1-0,2 sekundit, sealt see vahe tulebki. Hüpped hüppavad kõik samamoodi üle, seal nii hullult vahet ei ole. Aga see kiirus, millega elementidele peale minnakse, see on see, kust vahe sisse tuleb," ütles krossisõitja.

Motokrossisõitjaid loetakse spordis ühe parema füüsilise valmisolekuga atleetideks. Ka Roosioru ettevalmistus ühendab tunnid tsikli seljas ja suure hulga üldfüüsilist treeningut.

Motokross on pigem ohtlik spordiala ja vigastused käivad selle juurde. Roosiorg võib ennast lugeda pigem õnnelikuks sõitjaks – tema kõige tõsisem terviseprobleem oli mõne aasta tagune õlavigastus. Ette on tulnud ka luumurde, aga motokrossi mõistes need liiga suurt traagikat ei tähenda.

Nagu mitme Eesti krossisõitja puhul tavapärane, elab ka Hardi Roosiorg Belgias. Kõige lähemal asub sealsetest krossiradadest Lommel, aga trenni saab Roosiorg teha erinevates tingimustes. Eesti krossimehed tunnevad ennast tavaliselt mugavalt just Belgias Lommeli ja Lätis Kegumsi krossirajal. Nende paikade jaoks sobivad Eesti rajad ettevalmistusena hästi. MM-sarjas leidub aga erineva pinnasega võistluspaiku.

"Terve sarja vältel protsentuaalselt neid radu, millega sa Eestis saad harjutada, on vähe. Pehmed rajad, nende peale saad sõitma tulla teades, et oled valmistunud. Näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias on rajad savisemad, kobestatakse hästi sügavalt, tekivad hästi sügavad ja pikad sooned. Selliseid olusid ei ole Eestis võimalik saada," tõdes Roosiorg.

19 etapist koosnev hooaeg on ekvaatori ületanud, sõita jääb veel kaheksa etappi. Millised eesmärgid Roosiorg endale käesoleva hooaja teiseks pooleks seadnud on? Kas unistustes oleks ka esikümnekohad?

"Ma arvan, et esikümne mõte on küll kauge tulevik, kui Euroopa MM-etappidel 30+ sõitjat on. Seal on selles mõttes juba esimese 20 sekka raske sõita. Kõigepealt võtame selle, et 20 seas saame punkti peale ja siis hakkame esimese 15 peale mõtlema. Eesmärk on igal sõidul punkte teenida, et võimalikult palju neid hooaja kokkuvõtteks saada," ütles Roosiorg.