Ta osales sprinterina juba 1952. ja 1956. aasta olümpiamängudel, kuid medalini ei jõudnud. Samuti ei teeninud ta jooksumedalit Rooma olümpialt, aga võitis üllatuslikult kaugushüppe.

Neljandas voorus olümpiarekordi 6.37 püstitanud ukrainlanna edestas neli aastat varem olümpiavõitjaks kroonitud poolatar Elzbieta Krzesinskat (6.27) ja maailmarekordinaist Hildrun Clausi (Saksamaa; 6.21).

"Teised kaugushüppajad ei võtnud mind tõsiselt," meenutas Krepkina hiljem. "Mul ei olnud täiuslikku tehnikat. Ma lihtsalt jooksin, aga astusin harva üle."

"Ma sain [pakule] pihta ja lendasin. Mul olid tugevad kõhulihased, tänu kõrgetasemelisele võimlemisalasele ja akrobaatilisele ettevalmistusele. Just nii võitsin ma Roomas kuldmedali ja püstitasin olümpiarekordi."

Siiski jõudis Krepkina saavutusteni ka sprindis, kus ta võitis NSV Liidu 4 x 100 meetri naiskonnas Euroopa meistritiitli nii 1954. kui ka 1958. aastal. Teisel korral tuli veel individuaalselt hõbe.

1958. aastal kordas Krepkina ka austraallanna Shirley Stricklandi kolm aastat varem püstitatud maailmarekordit 11,3, mille ameeriklanna Wilma Rudolph Rooma olümpial üle jooksis.

Pärast sportlaskarjääri lõppu pühendus Krepkina noortetreeneri ametile ja pidas sealjuures orbude aitamist hoopis olulisemaks saavutuseks kui medaleid. "Ma mõistan, miks inimesed mu üle uhked on," meenutas ta oma 80. sünnipäeval sportlaskarjääri. "Aga ma ei tea ikka veel, miks ma iise peaksin uhke olema."