Orienteerumispäevakute süsteem on nagu suur laev, mille kiire ringipööramine pole mõistlik, ütleb eestvedaja Mait Tõnisson. Väikeseid muudatusi tehakse samas pidevalt. Sel aastal on üle-eestilises kalenderplaanis 328 päevakut. Esindatud on kõik maakonnad, välja arvatud Valgamaa. Osavõtjate arvu jälgitakse tähelepanelikult.

"Eelmine aasta me jõudsime peaaegu samale tasemele, mis me olime enne koroonat," tõdes Tõnisson ERR-ile. "Loodame, et sel aastal paneme veel sammu juurde, kuigi me oleme suurtest numbritest rääkides jõudnud peaaegu 70 000 osaluskorrani ja 7700 erineva osalejani. Ma arvan, et neid numbreid me see aasta veel kahjuks ei korda."

Oluline küsimus on, kuivõrd suudab orienteerumine kui harrastus kõnetada nooremat põlvkonda. "10-12 aastaselt, kui nad käivad isa-emaga veel koos, siis on käijaid küll. Kui nad on 14, 15, 16, puberteet tuleb, siis jääb vähemaks. Aga vanuseliselt: sõltub, kuidas on ilm, kui palju rahvast tuleb. Kõige stabiilsem grupp, kes on alati kohal – tulgu lund või vihma või pussnuge – on see 65-70. Nad on alati kohal," kinnitas Tõnisson.

Tartus avati päevakute hooaeg esmaspäeval Hiinalinna piirkonnas toimunud üritusega. Sellised linna-orienteerumised on saanud täiesti tavaliseks.

"Ta igal aastal natukene kaldub siia linna poole. Inimestel on siia lihtsam tulla, siia on julgem tulla. Siin ei ole hunti ja siin ei ole nõgest - puugid on," sõnas Tõnisson.

Päevakule tulijal tasub kaasa võtta korralikud riided ja jalanõud. Kõik muu on võimalik kohapealt rentida.