Kuidas see on niimoodi läinud, et kui hakata vaatama, kust määrdemehed pärit on, siis Eestist pärit määrdemehi leidub igal pool? Nad kõik tegelevad tööga tipptasemel.

Oleg Ragilo: Ma arvan, et esimesed juba üheksakümnendate alguses, kui Eesti sai esimest korda olümpiale. Aga see kõik sõltub sinu sportlasest, kellega karjääri alustad. Kui tulemused on head, siis on see heaks hüppelauaks ka sinu tulevasele karjäärile.

Teil mõlemal oli üks hea hüppelaud - Kristina Šmigun.

Raul Seema: Meil läks sellega hästi jah, et Kristina tegi ilusad kuldsed medalid ja sealt oli väga hea minna. Kümme aastat määrisime Kristinale suuski, 2001-2010.

Mis selles töös paelub? Au ja kuulsuse võtab ju lõpuks Šmigun.

Ragilo: Seal ei ole rutiini. Teatud protseduurid on rutiin. Aga ei ole sarnast ilma, sarnast olukorda. Pead iga päev leidma uued lahendused, et suusad libisema ja pidama saada.

Seema: Armastus selle ala vastu. Seda on võimatu sundida. Endale peab väga meeldima, sest see on tegelikult väga raske töö. Eestlased võib-olla löövadki sellepärast läbi, et hommikust õhtuni on palju tegemist. Aga kui endale reisimine ja suusatamine meeldib, siis seda on lihtne teha.

See tähendab ju lakkamatult pikki sõite. Kui sportlane liigub lennukis punktist A punkti B, siis sportlane liigub kottidega mööda maad.

Seema: See aasta oli 17 erinevat kohta võrreldes biatloniga, kus neid kohti oli üheksa. Murdmaasuusatamises on enam kui 50 protsenti rohkem võistlusi. Tegemist on võrdlemisi palju.

Kes praegu teie hoolealused on?

Ragilo: Kuna ma juhin USA koondise hooldepoolt, siis põhimõtteliselt on kõik minu hoolealused, aga individuaalselt on minu sportlane Kevin Bolger, aga naissuusatajat praegu ei ole. Reeglina on niimoodi sätitud, et igal hooldemehel on kaks sportlast. Suurematel võib olla ka kolm sportlast.

Rohkem ei mahugi?

Ragilo: See ei sisalda vaid sportlasega tegemist. See sisaldab ka üldist tööd: suuskade testimist, ka määrde testimist. Nii on see jaotatud ja suurematel tiimidel on rohkem hooldemehi, kuna neil on rohkem sportlasi.

Seema: Mina määrin soomlasi ja õde-vend Niskanenid on palju kuulsust toonud. Aga päris pikk koondis on ja ise määrisin Joni Mäkile paar hooaega suuskasid. Õnnestus medaleid saada nii Oberstdorfi MM-ilt kui ka Hiina olümpialt, kus said Iivoga hõbemedali. Anne Kyllöneni määrin ja osad sportlased, kes vahetuvad...

Kas saate ise valida?

Seema: See on ikkagi tiimisiseselt ära jaotatud. Meil üks eestlane Soomes on veel - Are Metsaga vastutame pidamise poole pealt.

See on ka veel detailides, keegi vastutab pidamise ja keegi libisemise eest?

Ragilo: See on nii jah. Seoses sellega, et sa ei saa ise sportlast valida... hooaja alguses on sportlased, kelle karjäär on pikk ja tal on sama hooldemees algusest lõpuni. Aga siis tuleb noori ja osad sportlased lõpetavad oma karjääri. Kui üks sportlane lõpetab karjääri, tuleb jälle keegi uus peale ja siis saadki uue sportlase.

Seema: Nüüd on päris hea näide. Me alustasime Šmiguni tiimis Lauri Poromooga, kus ta 2002 juhtis meie tiimi. Siis oli tal väike beebilutt kaasas vahel. Nüüd seesama beebi oli Planica MM-il poodiumil 50 kilomeetris - William Poromaa. Ta laps on kasvanud nii suureks, et võttis MM-ilt esimese medali.

See kõik on nii spetsiifiline eluvaldkond, nii kurnav, pikki tööpäevi nõudev, omaette maailm - kuidas ise vastu peate? Kes teid hooldab?

Ragilo: Eks pere hooldab. Asi on ikka inimlik, ei ole nii, et sõidame novembris minema ja tuleme märtsis tagasi. Hooldemehed roteeruvad natuke. Oled kümme päeva kuni kaks nädalat ära, siis nädala saad kodus olla. Siis keegi asendab sind ja võtab sinu sportlased endale üle. Vahel on nii, et kui on sprindietapp ja distantsisuusatajad ei stardi, siis keegi teeb sinu töö ära, kui oled parasjagu pausil.

Aga suved on pikad ja mõnusad?

Ragilo: Suved on mõnusad.

Teisipäeval toimub MK-etapp Tallinnas. Siin on asjad teistmoodi, sest pole traditsioonilist määrimist, vaid kõigil on kasutada korraldajate tagatud ühesugune määrdevalik. Kuidas uued süsteemid meeldivad?

Seema: Ma usun, et peab meeldima. Oma kodulinnas tehakse selline prooviüritus. Jah, meie suured hooldevõistkonnad ei tulnud. Sellist näitust kahjuks Tallinna Lauluväljakul püsti ei saanud panna.

Oled ärevil ka?

Ragilo: Väga palju ei tule teistmoodi teha. Just vastupidi - kõnnid rohkem käed taskus ringi. Kui muidu on tööpäev 12 tundi ja rohkem, siis nüüd on väga lühike.

Kas see saabki olema määrdemeeste tulevik?

Seema: Mina ei usu. See on uisustiil ja klassikas on vaja ikkagi tööd teha.

Ragilo: See on linnasprintide ja vabatehnika tulevik, mis on loogiline. Aga kõik muu on nagu "aidake meil teid töötuks teha!"