Spordi ja liikumisharrastuse juurde jõutakse elus tihtipeale ringiga tagasi. Soov ennast proovile panna ja tõestada on suur, aga kuidas teha seda kõige paremal viisil? Millised riskid peituvad selles, kui spordiala harrastatakse puudulike oskuste kiuste?

Üks kõige kättesaadavam ja ilmselt ka lihtsam spordiala on harrastamise mõttes jooksmine. Kuna jooksmisega tegeleb või on tegelenud rahvaspordi mõistes väga suur hulk inimesi, võiks eeldada, et treenerid teavad hästi, mille vastu põhiliselt eksitakse. Juhan Kilumets vestles jooksmisharrastusest Spordiklubi Sparta jooksugrupi treeneri, tegevsportlasena ka Eesti koondises võistelnud Ahto Tatteriga.

"Jooksmine on võrreldes tehniliste aladega nagu ujumine või suusatamine harrastajatele kõige lihtsam ala millest alustada. Enne kui jooksma minna, tuleb olla harjunud liikuma. Pole päris nii, et kontoritoolist tõused püsti ja lähed jooksma. Enne tuleks teha vaheetapp. Kõigepealt harjud pikemalt kõndima ja alles siis lähed jooksmisele üle," selgitas Tatter.

"Kindlasti peituvad vales jooksutehnikas erinevad ohud. Kõige suurem oht on vigastada saada. Tehnika sõltub eelkõige jooksja enda kehalisest võimekusest. Minu poole on pöördunud inimesed, kes tahavad eratundi võtta, et õppida õigesti jooksma. Sellist asja tegelikult pole. Näiteks palju on räägitud sellest, et ei tohi üle kanna joosta, aga nüüd viimasel ajal öeldakse, et tohib küll. Igal inimesel on enda jooksustiil, aga et see oleks ka kõrvalt vaadates ilus, see sõltub jooksja enda võimetest. Sellega peaks kaasnema muu treening, et ka kõhulihased, seljalihased ja üldfüüsis oleksid proportsionaalselt treenitud," lisas Tatter.

Suusatreener ja harrastussportlasi koondava klubi Suusahullud eestvedaja Jaak Teppan ütleb, et umbes 30% tema treeningutele sattunud inimestest ei ole suusatamisega varasemat sisulist kokkupuudet omanud.

Pesuehtsate vigastustega on Teppan oma õpilastega töötamise praktikas kokku puutunud vähe. Eestis ei esine ka raskeid kukkumisi – mäed on siin lauged ja lumi muidugi pehme. Teppanil ei meenu, et suusatades oleks tema hoolealused kunagi luid murdnud. Selged ohud on aga olemas. Kas Teppan näeb erinevust, kui trenni tuleb inimene, kes on enne suusatamisega tegelenud või inimene, kelle jaoks tegemist täiesti uue väljakutsega?

"Vahe on päris suur ja kui see vahe jagada veel kolme erinevasse kategooriasse, siis üks on inimene, kes on lapsepõlves suusatrennis käinud ja sellega kokku puutunud. Tema on kõige paremal tasemel. Siis on inimesed, kes on lapsepõlves teiste spordialadega tegelenud. Ka nemad on oluliselt paremas seisus kui see inimene, kes avastab 30- või 40-aastaselt, et soovib spordiga lähemalt tutvuda. Viimasel juhul on inimese n-ö taustsüsteem olematu ja neil on kõige keerulisem," märkis Teppan.

"Näiteks pallimängija on lapsepõlves omandanud oma ala spetsiifilised liigutused. Sportlikus mõttes ta tunnetab oma keha ja saab aru, kuidas tema närvisüsteem või lihased sportimise ajal toimivad. Seega ka nemad saavad suusatamise kiiremini omandatud," jätkas Teppan. "Vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Vanad koerad peavad kõigepealt natukene kustutama oma vanu sisseõpitud vigu. Eriti suusatamises, kus tehnika on viimase 30-40 aastaga meeletult arenenud. Tänapäevane uisutehnika on sootuks erinev ja nõudlikum kui 1980. aastatel."

Ujumises näitab harrastajate arv selgelt tõusvat trendi. Üks oluline põhjus on triatloni populaarsuse kasv. Nii puutuvad ka ujumistreenerid järjest rohkem kokku inimestega, kellele tuleb see ala sõna otseses mõttes nullist alustades selgeks õpetada. Martin Liivamägi on endine olümpiamängude-tasemel ujuja, kes praegu töötab Kalevi Ujumiskooli treenerina. Ragnar Kaasik vestles Liivamägiga ujumisharrastusest.

"Ujumises on tehniline pool väga tähtis. Kui omal käel tehakse esimesed paar trenni ära ja saadakse aru, et midagi on täiesti valesti, siis pöördutakse treenerite poole või leitakse endale treeninggrupp," alustas Liivamägi. "Alguses on kõige tähtsam tehnika paika saada, sest hiljem on seda väga raske parandada. Need, kes on noorena ujumistrennis käinud, neil on selgelt lihtsam, sest mingisugused baasteadmised on olemas. Hetkeseisuga võib öelda, et harrastajate teadmised ja soov ennast parandada on läinud paremaks ja abi otsitakse ikkagi treenerite käest."

Selget kohta harrastusspordialade nimistus omab Eestis ka tennis. Stereotüüpselt hakatakse selle alaga tegelema just kuldses keskeas või veidi hiljemgi. Nagu suusatamine, nii nõuab ka tennis teatud investeeringut varustusse. Tundub, et kui löögitehnika baastasemel selge pole, siis on vähe lootust, et väljakul toimuv tennist väga palju meenutada saaks.

Juhan Kilumets vestles Forus Spordikeskuse tennisetreeneri Taavi Himmistiga. "Kindlasti võib ise reketi kätte võtta ja mängima minna, aga siis jääb sel inimesel tehnika taha nii palju, et ühel hetkel tuleb väga-väga suur piir ette. Eelkõige on see piir löögi tugevuses. Kui lihtsalt koksid, siis tänapäeva tehnikat kasutades saad palli kõvasti sisse lüüa, aga kui lihtsalt paned reketi palli vastu, siis hakkab pall platsilt välja lendama," rääkis Himmist. "Täna on päris vähe näha neid, kes on ise reketi kätte võtnud. Mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Pilt on selgelt paremaks läinud, kümme aastat tagasi oli seda rohkem näha."

"Loomulikult on isehakkajatel ohtusid, millega nad peavad arvestama. Treenerid õpetavad algajaid liikuma, sest tennises on liikumismustrid, mis on mängimiseks kõige optimaalsemad. Põlv läheb otse ja sa ei vääna ennast või see, kuidas sa üritad ennast palli juurde liikudes sättida. Kui sa ikkagi kätt vales asendis põrutad, siis see põrutus hakkab mingil hetkel kiiremini lihaseid või kõõluseid sööma. Tennises on tehnika väga oluline. Mida parem tehnika, seda väiksem on tõenäosus viga saada," lisas Himmist.

Kuula helimanusest ka täispikka intervjuud!