Foster võitis enda esimese MM-kulla 1983. aastal Helsingis ning aasta hiljem sai Los Angelese olümpial 110 m tõkkejooksus hõbeda. Seejuures olümpiale läks Foster nii, et oli jooksnud tolle aasta neli kõige kiiremat aega ja oli suurfavoriit, aga jäi finaalis kolme sajandikuga alla Roger Kingdomile. "Poolteise aasta jooksul enne olümpiat ei kaotanud ma ühtegi võistlust. Hea meelega oleksin kõik eelnevad jooksud kaotanud ja olümpiamängudel võitnud," vahendas Chicago Tribune Fosteri toonast pettumust.

Rohkem Fosteril olümpiale pääseda ei õnnestunud – 1988. aasta koduste katsevõistluste eel murdis ta käeluu ja jättis kipsis käega poolfinaali pooleli, 1992. aasta katsevõistlustel jäi ta neljandaks ehk jäi esimesena olümpiakoondisest välja, seejuures kolmandale kohale kaotas ta kahe sajandikuga.

MM-il võidutses Foster ka 1987. ja 1991. aastal, lisaks võitis ta 1991. aastal kulla sise-MM-il.

1996. aastal karjääri lõpetanud Fosteri isiklik rekord 110 m tõkkejooksus oli 13,03, mille ta jooksis 1981. aastal Zürichis. Foster lõpetas toonase jooksu teise kohaga, võidu võttis Renaldo Nehemiah, kes jooksis esimese mehena alla 13 sekundi, finišeerides ajaga 12,93.

2016. aastal diagnoositi Fosteril haruldane haigus amüloidoos.

Amüloidoos on virtuaalkliiniku kohaselt valguainevahetuse häire, mille tagajärjel tekib organismi kudede pöördumatu kahjustus. Amüloidoosi ehk amüloidse düstroofia korral ladestub organismi erinevate kudede rakkudevahelisse ruumi erineva koostisega valguline aine ehk amüloid. Amüloidoos on kogu organismi haarav haigus, mille tagajärjel tekib kudede pöördumatu kahjustus, kuna organism ei ole võimeline amüloidi lammutama.