Miks otsustasite Balti riike külastada, mis on selle külaskäigu peamine eesmärk?

Rahvusvahelises paralümpiakomitees on meie eesmärk külastada erinevaid riike, et neid paremini tundma õppida. Me räägime sportlaste, riigijuhtide, sponsorite ja meediaga, et saada paremat ülevaadet riigi paraspordi olukorrast. See aitab meil ka paremini mõista, kuidas neid meie programmide ja algatustega paremini  toetada ja kuidas neile rohkem kasuks olla. Tavapäraselt tähendab see ühist arutelu sportlaste, spordikogukonna ja -juhtide, meedia ja riigi parlamendiga. Tutvun kõigi kolme Balti riigiga, Eestist sõidan Leetu ja seejärel Lätti. Õieti sain kolmelt paralümpiakomiteelt siia kutse, sest nad teavad, et mul on kombeks riike külastada. Nad on koostanud väga tiheda, aga huvitava programmi ja lahkun siit Eestist hea ülevaatega, kuidas sport teie riigis toimib ja milline on paraspordi koht selles.

Mida olete teada saanud siin viibides, kas miski on olnud teie jaoks üllatav või ootamatu? 

Ma ei ütleks, et lausa ootamatu, aga loomulikult olen saanud põhjalikult tutvuda siinse paralümpiakomitee rahastamise ja süsteemiga, ja saanud ka teada, millist koostööd tehakse olümpialiikumisega, mitte üksnes EOK tasandil, aga ka alaliitudega. Ma ei ütleks, et miski on mind otseselt üllatanud. Näen Eestis paraspordil suurepäraseid võimalusi ning head kasvupotentsiaali. Siinse paralümpiakomitee professionaalsust arvestades on neil selge siht silme ees, väga konkreetne strateegia ning kui suudame neile rohkem toeks olla - nii Eestis endas, aga ka rahvusvahelisel tasandil -, võib neid ees oodata tubli kasv. See on hea pinnas, millele koostööd rajada. Asi ei ole ainult medalites, vaid ka selles, kuidas parasporti platvormina ära kasutada, et ühiskonna sidusust suurendada. Kuigi näen Eestis ja Balti riikides suurt edasiminekut, on ikka alati arenguruumi – kuidas aidata uusi seadusi vastu võtta, uut mõtteviisi ja arusaamist juurutada puudega inimeste suhtes. Jah, siin on palju võimalusi ja võtan rohkelt mõtteid endaga koju kaasa, mida oma meeskonnaga arutada, et kuidas koostööd teha. Tallinn on 2025. aastal Euroopa spordipealinn, rääkisime ka linnapeaga, kuidas selle kaudu pealinnas paraspordi levikut ja taset kasvatada.

Kasvuvõimalustest rääkides, milliseid väljakutseid Eesti ja ka laiemalt, kogu maailma paraspordis näete?

Üks väljakutseid Eestis on see, kuidas tekitada ühiskonnas tervikuna - mitte lihtsalt tavainimestes, vaid ka valitsusasutustes ja spordi toetajate seas arusaam, mida parasport endast tegelikkuses kujutab. Millised on puudeklassid, millised spordialad. Tegemist on tippspordiga ning selle populariseerimisele aitab väga kaasa telekajastus. See on üks asi, milles kavatseme Eesti paralümpiakomiteed toetada: kuidas Pariisi mänge maksimaalselt Eestis kajastada, televisioonis ja uudistes, nii et Eesti ühiskond saaks paremini aru paralümpialiikumisest. Selle kaudu saavad nad ka paremini mõista, kuidas seda toetada: on see siis erasektori, kodanikuühiskonna, spordikogukonna või riigi tasandil laiemalt.

Kui rahul olete siinse taristuga – nii palju, kui see puudega inimesi puudutab, mitte üksnes tippspordi, aga ka üldise liikumisharrastuse kohapealt?

Just selles vallas tuleb rohkem suhelda, kuidas seda süsteemi luua. Pidasime selle loomise teemadel Eesti paralümpiakomitee, aga ka mõningate siinsete valitsusasutustega maha korraliku arutelu. Esiteks, kuidas aidata puudega lastel aktiivsemad olla, kuidas innustada kehalise kasvatuse õpetajaid koolides puudega lapsi rohkem kaasama. Et nad ei istuks lihtsalt nurgas, kui neile öeldakse, teie oodake, teie minge raamatukokku, sest sporti te teha ei saa. Neil lastel on õigus sporti teha. Mitte ainult Eestis, aga ka paljudes teistes maailma riikides on see iga ühiskonna kohus koolis rohkem kaasavat lähenemist praktiseerida. Üldjuhul on ühiskond kaasav, aga just kehalises kasvatuses mitte nii väga. See on esimene samm.

Kui andekad noored on juba üles leitud, saab neid asuda arendama, nii tekivad paralümpiasportlased ja nii edasi. Kuid sama oluline on see, kuidas puudega lapsed ja täiskasvanud rohkem sporti harrastama saada, et see oleks osa nende elust. Sport on ju kõigi jaoks – teie, minu, tervise jaoks. Kui mina sporti teen, ei vaata keegi mulle otsa, et kas ma treenin mingiteks võistlusteks või olümpiamängudeks, on ju selge, et ma seda ei tee, vaid lihtsalt harrastan seda tervise pärast, et tegeleda millegi mõnusaga. Mõnikord koos terve perega. Ja puudega inimese jaoks ei tohiks see kuidagi teistmoodi olla. Sport on igaühe õigus. Kuidas veenduda, et kõigil oleks sellele õigusele juurdepääs - just selles vallas on Eestil veel parandamisruumi, et seda süsteemi rajada. Kasvatada tuleb nende puudega eestlaste arvu, kes spordiga tegelevad, sest selle pealt on paralümpiakomiteel võimalik andekamatega edasi töötada, neid arendada ja käia rahvusvahelistel võistlustel. Eesmärk pole mitte üksnes sportlasi kasvatada, aga luua süsteem, kus igal puudega inimesel oleks juurdepääs spordi tegemisele. Et nad teaksid, kuidas selleni jõuda ja et oleks asjatundlikke inimesi, kes neid suunata oskaks.

Mis puudutab spordi kajastust telepildis, siis olete juba maininud, et see on üks eesmärke: saada paraspordile rohkem kajastust. Enamik spordialasid kasvatab oma kajastust, vaatajaid tuleb aina juurde, eetriaega tuleb juurde, sest tehnoloogia võimaldab seda ja sellest tekivad võimalused. Kas teie arvates on ka avalikkuse huvi paraspordi vastu tõusuteel ja kui mitte, siis mida teha, et inimestes huvi kasvatada?

Ülemaailmsel tasemel, mis puudutab paraolümpiat, on huvi kahtlemata tõusuteel. See on stabiilselt kasvanud viimaste kolmede suvemängudega 3,7 miljardi pealt 4,1 miljardi televaatajani üle maailma. See on suur number. Aga mängude vahepealne aeg vajab lisatööd. Meil on väga palju võistlusi, kohalikul ja riiklikul tasemel, maailmameistrivõistlusi jne ning sellega peame rohkem pingutama, et need oleks telejaamadele kättesaadavamad. Tavaliselt on mängude võõrustajamaades rohkelt huvi paraspordi vastu, nii Suurbritannias, Brasiilias kui ka Jaapanis on telejaamadel väga suur huvi näidata parasporti ka pärast para-OM-i lõppu. Olen täiesti kindel, et ka Prantsusmaad ootab sama pärast Pariisi mänge. Kuid kõik riigid ja linnad ei saa ju mänge võõrustada, seega peame töötama riiklike paralümpiakomiteedega, et seda huvi kasvatada.

Üldiselt on see tõusuteel, aga mitte kõigis riikides. Esiteks peame kõigepealt tekitama huvi ja arusaamise paraspordist – jah, see on küll üks platvorm positiivseteks ühiskondlikeks muutusteks, aga ka põnev sport! Võib vaadata para-OM-i võistlusi ja imestada, kui äge see spordiala on – pimedate jalgpallimäng, mis tekitab küsimuse, et kuidas nad küll seda suudavad, pimedad suusatajad mäest alla sööstmas sajakilomeetrise tunnikiirusega või kergejõustik, ujumine – nii paljudel spordialadel võib näha jõudu ja oskusi, neid on põnev vaadata. Inimestele tuleb anda võimalus paraspordialasid kogeda, seda üritamegi maailma eri nurkades pakkuda.

Lõpetuseks, praegu on spordis oluline teema  see, mis saab Vene ja Valgevene sportlastest. ROK on oma seisukoha öelnud, aga milline on teie suhtumine? Teil on see loomulikult juba kord läbi elatud eelmise aasta Pekingi mängudel. Kuidas näete seda probleemi täna, kuidas seda lahendada? 

Meie liikmed võtsid eelmise aasta novembris vastu otsuse Venemaa ja Valgevene paralümpiakomiteed võistlustelt kõrvaldada. Nii see on ja nad ei saa osaleda meie võistlustel. Seda otsust saab muuta ainult üldkogul, kui liikmed seda soovivad, tänavu toimub see alles septembris või oktoobris. Kuni selle ajani nad osaleda ei saa, selline on praegune olukord. Sama olukord oli juba Pekingi taliolümpial - põhjus, miks nad seal ei saanud osaleda ja ka põhjus, mis viis nende kõrvaldamise otsuseni novembris, on endiselt sama. Kuni see olukord kestab, ei näe ma, miks meie liikmed peaksid oma otsust muutma.