Andrust ei pruukinud võistlustel ja muudel spordiüritustel tähelegi panna. Väikest kasvu, pigem vanamoodsalt riides. Nooremad ei pruukinud kohe märgatagi, sest Andrus ei olnud loomult eeslavamees, aga vanemad ei kujutanud ettegi, et ei lähe Nilgile (tihti hüüti teda suupäraselt just niimoodi, perenimega) kätt pihku pistma ja spordijuttu ajama.

Ja juttu sai ajada paljustki, praktiliselt kõigest ning kuna Nilk ise oli kõva, mis kõva - väga kõva jooksumees, - siis oli ta spordimeeste ja -naiste ringkonnas kindla atesteeringuga.

Kaante vahele said kollasevabad spordilood, ausad jutud, kus privaatsuspiir oli püha.

Lood, mis olid kirjutatud vana Spordilehe kooli pealt. Lood, mis olid spordilood, aga rääkisid alati millestki enamast.

Ja kui Nilk oli emotsionaalne, siis oli see ütlemata äge vaatepilt, sest ei läinud üldse kokku tema tavaolekuga.

Nilk oli jooksuusku, aga viimased kuud jalad teda enam ei kandnud. Nii oli. Lihtsalt oli. Aga nüüd, seal üleval, lippab Nilk nagu varss, sest ega ta teisiti ei oskakski. Oma kuulus nokamüts peas.

Head jooksujalga, Nilk! Küll neid nokamütse seal kõrgel jagub.