Bollettieri oli värvikas isiksus – selle ilmestamiseks sobib muuhulgas fakt, et elu jooksul abiellus ta kaheksal korral. Kõige selle juures on oluline märkida, et klassikalist tennisetreeneri haridust Itaalia päritolu ameeriklasel Bollettieril polnud. 1950. aastatel USA sõjaväes karjääri teinud Bollettieri töötas ennast spordis justkui nullist üles. 1980. aastate alguses avas ta Floridas omanimelise tenniseakadeemia, mis osutus revolutsiooniliseks.

Bollettieri tegevus ja isiksus on avaldanud tugevat mõju ka Eesti tennisetreeneritele. Üks neist on Alo Ojassalu, kellel samuti kogemus näiteks tennisekooli pidamisest. Võib-olla tihedamatki kontakti omas Bollettieriga Eesti treeneritest Rene Busch.

"Kui ma noore treenerina kunagi alustasin, siis ta oli selline huvitav edulugu maailmas, kogu aeg jälgisin. Ja siis kuna ma praktiliselt iga detsember Floridas olen Orange Bowlil ja Eddie Herri turniiridel ka, siis alati on tema tegemisi lihtsalt jälgitud. Loomulikult olen temaga siin-seal rääkinud mõned sõnad ka, aga noh, suured sõbrad me ei olnud," muheles Ojassalu. "Ta oli väga-väga rahvamees, iga mehega läks igal pool rääkima. Näiteks isegi sealsamas Bradentonis, kus on temanimeline tänav, ta käis kogu aeg rahva hulgas sööklates söömas, tuli samamoodi oma lühikestes tennisepükstes. Minu teada Buschil isegi õnnestus ükskord hommikul kell kuus temaga hommikust süüa seal, ta oli hästi varajane inimene. Tema trennid algasid kell viis-kuus hommikul."

Ta tegi koostööd kümne tennisistiga, kes on maailma esireketiks tõusnud. See on selline arv, et see sunnib küsima, mis oli tema meetod või selline nüanss, mida ta tabas tennises, selleks, et nii edukas olla? "Olen teda hästi pikaajaliselt jälginud, esiteks on ta suurepärane ärimees. Ta oskas enda ümber koondada inimesi. Pikki-pikki aastaid oli maailma üks tunnustatud spordipsühholoog Jim Loehr tema juures. Oskas enda ümber koondada ala parimaid inimesi, ta oskas leida sponsoreid, tema agendid üle maailma otsisid mängijaid," rääkis Ojassalu. "Näiteks [Anna] Kurnikova leiti Moskvast pallilapsena. Agendid olid pidevalt otsingus üle maailma. Ilmselt agendid pidid head olema, kes leidsid need pärlid. Ja tema oskas juba edasi arendada ja mida ta kindlasti oli oma töödistsipliiniga, ta oli väga kõva motivaator. Igas asendis oskas, mida iganes."

"Agassi kutsus teda mingil ajal best five minute coach (parim viie minuti treener – toim). Ta oli jooksnud väljaku peale, öelnud Agassile, et sa oled väga hea ja suurepärane, telefon helises ja ta jooksis jälle minema," naeris Ojassalu. "Aga loomulikult, minu arust neli-viis aastat sõitis ta Agassiga suhteliselt headel aastatel mööda maailma. Ja ka lugematute teiste mängijatega."

"Eks ta võib-olla natuke mingil ajal kasvas üle pea, tal oli liiga palju häid mängijaid. Treenerid unistavad ühest heast mängijat, tal oli neid kümneid," arutles Ojassalu. "Maailma esireketeid võib-olla kümme, aga selliseid gramm nõrgemaid oli ikka hästi palju. Tekkiski üks konflikt tal ükskord, kus tema kaks õpilast olid Prantsusmaa lahtiste finaalis. Ja minu jaoks treenerina mõistmatu asi, aga ta ilmselgelt valis ühe oma õpilase poole, istus Agassi boksi ja sellest hetkest [Jim] Courieriga teed läksid lahku. Ja kuidas Agassiga lahku läks… sa oled väiksest lapsest peale kasvatanud mängijat ja siis saadad sõnumi: "Aitäh, meie koostöö on läbi." Väga imelikud teod, mis ta teinud on, aga see ei vähenda tema suurust mitte üks gramm."

Tegelikult ta ju tõesti ei olnud selline treener, kes oleks kogu oma põhifookuse pannud ringisõitmisele maailmas koos oma õpilastega. See oli mingi periood tema elus, tema töös, aga tegelikult valdavalt ta ajas oma rida teistmoodi, võib öelda? "Jah, ta oli kuni oma elu viimase päevani selle akadeemia hing. Veel paar-kolm aastat tagasi nägin teda US Openil samamoodi kogu aeg rahva sees, vestles igaühega. Kogu aeg suur naeratus. Mis mulle sellistes inimestes alati on meeldinud – uskumatu energia! Ma ei tea, ma isiklikult väsin ära, tahaks magada, ei viitsi voodist tõusta, aga sellistel inimestel tundub see energia lõpmatu," imestas Ojassalu.

See akadeemia formaat, mis ta välja töötas, on olnud tennises midagi, mis on olnud hiljem eeskujuks ja mida nüüd võime näha erinevates maailma nurkades, see toimib siiamaani? "See formaat on väga huvitavalt tehtud. Alguses ta isegi meelitas mängijaid, selliseid kuulsaid nimesid. Nad said tasuta teha trenni, samas on tuhandeid lapsi, kes saavad selle kuulsusega istuda sööklas ühes lauas, teha kõrvalväljakul trenni ja vanemad maksavad kümneid tuhandeid dollareid," selgitas Ojassalu. "Eks see on tegelikult super hea äriidee. Täpselt sama on praegu [Patrick] Mouratoglou juures – akadeemias on pidevalt treenimas kaks-kolm maailma tippmängijat, lapsevanemad näevad seda, lapsed näevad seda, tekib usk ja usk on spordis väga tähtis asi. Et näed, et kui see seal, ta on luust ja lihast inimene, treenib minu kõrval, siis mina saan ka selliseks. Noh, loomulikult 99,9 protsenti ei saa. Aga mõni üksik saab."

"Bollettieril olid need esimesed ilmselgelt sisse meelitatud õpilased. Aga pärast hakkasid muidugi tema oma projektid. Kurnikova oli vist kaheksas ja Jelena Jankovic seal 10-11-12. Põhimõtteliselt võib ikka lugeda, et nad on otsast lõpuni tema tehtud mängijad," arutles Ojassalu. "Olen näinud ühte sellist vana pilti, kus oli ühikatuba, kaks nari. Ja olid sellised 12-aastased poisid – olid seal Courier, Sampras, Agassi. Sellised väiksed tatid magasid seal niimoodi, et noh, kui sa vaatad, kes neist said, siis see tundub lihtsalt mõistusevastane. Praegust pole isegi Mouratogloul midagi vastu panna, sest Mouratogloul on ikkagi tulnud kõik sellised valmismängijad. Need on natukene eriasjad. Aga okei, Mouratoglou on suhteliselt alguses, Bollettieril hakkasid ka kümnendal või viieteistkümnendal aastal mingisugused tulemused tulema."

Mida see akadeemia endast materiaalsel kujul kujutab? Kui seletada inimesele, mis ühes n-ö Bollettieri vaimus tehtud tenniseakadeemias tänapäeval olema peaks? "Need ongi sellised ideaalvariandid, nagu Bollettieri juures. On suur-suur spordikompleks. Nüüd on muidugi ehitatud seal uued korpused, ühiselamud ja uued sööklad, uued jõusaalid, uued õppekorpused ja nii edasi," loetles Ojassalu. "Nüüd on hästi-hästi suureks kasvanud peale seda, kui IMG selle täielikult omandas. Sellised asjad on võimalikud ka väiksemal määral. Tähtis loomulikult, et sul oleks väljakud, jõusaalid, meditsiiniline asi, elamised, kool, õppimised – kõik sellised asjad, et sul ei tekiks päeva jooksul kuskil ajakulu."

"Lugesin, et kui Agassid ja need olid, siis seal algaastatel ei olnud seda õppekorpust seal juures, kooli nad ikkagi sõitsid mingisuguse bussiga. Aga nüüdseks on see kõik üks supp ja suurepärane organisatsioon," lisas Ojassalu. "Ma ei tea, kuidas teistel aladel on, kas tuleb ka tippe? Ma ei ole sellega kursis, aga ilmselt tulevad, olen midagi golfaritest lugenud, kes seal treenivad. Aga tennisiste tuleb kogu aeg ja jätkuvalt. Sellistelt kasvulavadelt peabki tulema, pole midagi teha."

Seal on see teine oluline küsimus, et needsamad noored inimesed, kes seal on, ei läheks selles keskkonnas kuidagi hulluks. Et neil oleks õige psühholoogiline seisund? "Need asjad, eriti Bollettieril ka, on väga läbimõeldud. Ei tohi unustada, mis motivatsiooniga lapsed sinna tulevad. Nüüdseks on juba lihtne. Aga isegi algusaastatel olid seal head psühholoogid, seal oli hea tiim, Bollettieri oma isiksusena on juba selline, silmad põlevad kogu aeg peas. Perfektsuseni üles ehitatud süsteem," kiitis Ojassalu.

Kui suur tühimik Bollettierist jääb? Või on ta kõik selles mõttes ära teinud, kõik edasi pärandanud, et see, mis tal oli, ta pani selle maksma ja tegelikult on see kõik n-ö elus? "Kindlasti see akadeemia jääb sinna kümneteks, kui mitte sadadeks aastateks. Aga loomulikult, mingi osa on puudu," nentis Ojassalu, ja kirjeldas veel kord Bollettieri fenomeni: "Näha inimest 90-aastasena veel kolm-neli tundi päevas väljakul olemas, õpetamas. Ja näha neid väikseid lapsi, silmad nagu suured tõllarattad teda kuulamas, iga jumala sõna, mis ta kuskilt ütles, kõik püüdsid seda igalt poolt, vasakult-paremalt. Kuigi mingit juhtfiguuri ta enam akadeemias ei mänginud. See on loomulik, 90-aastane inimene ei jõua. Aga alati sportlikus riides tatsus seal ringi, paar tundi väljaku peal, vestles, suhtles. Tema nägemine on juba iseenesest selline… kui sa näed, siis juba selline, noh… suurkujud on sellised, kuidagi teistmoodi näevad välja."

"Kui ta ise sattus vaimustusse mingist mängijast, siis ta elas selle mängijaga põhimõtteliselt. Kui mängija mängijana tema jaoks midagi erilist ei olnud, siis tuli sellised kolm kuni kaheksa motiveerivat lauset," jätkas Ojassalu. "Aga absoluutselt kõigi teiste inimestega, täitsa ükskõik, mis inimesega, ta suhtles absoluutselt iga inimesega. Ta oligi suhtleja ja ilmselgelt talle meeldis."

"Tenniseväline inimene sattus tennisesse – ta pole ju päevagi võistlustennist mänginud, päris naljakas oli näha, kuidas ta isegi palli käest välja lõi," lõpetas Ojassalu. "Aga paraku maailma esireketeid tuli nagu Vändrast saelaudu. Seda järele teha on praktiliselt võimatu."