Variku ja tema soomlasest korvipoisi Lari Kunnase MM-hõbe on kõrgeim saavutus, milleni Eesti mootorrattasportlased kunagi on jõudnud. Maailmameistrivõistluste üldarvestuse poodiumile on varem astunud vaid kaks eestlast ja seda samuti külgvankrite motokrossis: 2004. aastal tõid Are Kaurit ja Jürgen Jakk samast sarjast koju pronksmedali.

"Eks ta on see tunne, et ega kui algul ikkagi pihta hakkas, siis et sinna maailma tippu jõuda, algul neid unistusi tegelikult ei olnud," tunnistas Varik saates "Hommik Anuga". "Ikkagi hakkasime suhteliselt sellise kolhoosivärgiga pihta, see tundus nii kaugel."

Varik ütles ajaloolise saavutuse järel, et lõpetab MM-karjääri, aga otsustas hooaja lõpuks Eestis veel ühe võistluse teha, mis lõppes üsna õnnetult. "Mu hea sõber Are Kaurit seda korraldas ja mõtlesin, et kui Are kutsub, siis ikka lähen. Läks veidi kehvasti, esimeses hüppes juba," meenutas Varik Aruküla krossi, kus ta enda jalgu vigastas. "Vasakul põlvel tehti korralikud lõikused ja teine jalg sai ka viga."

"Peale seda videot muidugi tundub, et on suhteliselt vähe vigastusi," rääkis Varik, kes on videot enda kukkumisest ka ise vaadanud. "Luumurde ei olnud, põlves oli väike luukild puruks, aga noh, sidemed on kõik puruks, see on vähe keerulisem kui luu, luuga on lihtne värk."

"Seal oli selline vähe teistmoodi kross, start oli loosiga ja me startisime teises reas. Ju ma hakkasin kohe mööda kihutama kõigist, aga ei hinnanud neid kiirusi normaalselt ja hüppasin aeglastele meestele pihta," kirjeldas Varik õnnetust. "Vaatasin, et kõik on eest vaba, aga natukene võib-olla keegi kaldus vähekene vasakule pihta."

"Korvipoisil oli palju hullem, tema ikkagi ärkas kiirabiautos üles, õnneks temal olid kõik kondid terved. Aga no ma sain aru, et see päev me enam ei sõida," jätkas Varik. "Aga et mul nii katki asjad on, sellest ma seda ma veel ei uskunud. Ja selle hea õnne korral aasta aja pärast on kõik jälle korras."

See õnnetus siis teataval määral lõpetas Variku karjääri? "Nojah, MM-karjääri lõpetasin tegelikult niikuinii ise, selle otsuse me tegime juba enne ära," ütles Varik.

Oli see siis ikkagi võidetud hõbe, mitte kaotatud kuld? "Minu jaoks küll, jah," kinnitas ta. "Seal viimase stardiga otsustati ära, aga no eks see oli väga keerukas hooaeg niikuinii, mõlemad korvipoisiga olime haiged mitu etappi. Et me sellest teiseks lõpuks tulime, on ikkagi suhteliselt suur eneseületus niigi."

"Olen ikkagi piisavalt vana selleks, sa ei taastu enam niimoodi ja teised kõik on nooremad seal ees otsas," lisas 38-aastane Varik.

Aga kui nüüd see õnnetus oli ära toimunud, kui suur valu see oli? "Jalad valutasid, käia ei saanud, aga kõik asjad liikusid," lausus Varik.

Aga seda hirmu ei olnud, et äkki sa ei tõuse enam jalgade peale? "Ei, ma tõusin kohe. Selles mõttes seda hirmu ei olnud ja ma kõik asjad kohe töötasid," rääkis Varik. "Pigem ma arvasin, et ma lähen õhtul juba sauna ja kõik on korras. Tegelikult läksin haiglasse. Paar päeva olin seal, aga siis saatsid arstid mind koju, kuna nii paistes oli kõik, et ei saanud opereerida."

"Aga nädalaga läks paistetus alla. Tundub, et arstid nägid hullu vaeva, kogu see haiglavärk on ikkagi ulme küll. Nüüd ma olen seda jälle mitu nädalat kõrvalt näinud. See motokrossi väike laks on nagu... need saavad kõik korda. Kui muidu vaatad seda olukorda seal, siis neil on ikka päris raske. Krossi on ikka lihtne sõita," lisas Varik.

Mis sind panin niimoodi nende asjade peale vaatama? "No ma ei tea, ma olin ärkvel, seljasüstiga siis tehti mul seda operatsiooni," rääkis Varik operatsioonist, mis kestis neli ja pool tundi. "Paberitesse läks vist kirja isegi kolm midagi, aga mina olin operatsioonilaual üle viie tunni. Igastahes seljasüst tehti mul ja siis ma olin viis tundi seal. Ja neli tundi nad kindlasti seal korralikult möllasid, verd lendas igale poole."

"Mingi hetk isegi sain vaadata telekast, kuidas operatsioon käib. Ja siis, kujuta ette nüüd, neli ja pool tundi keegi möllab seal puuride ja asjadega, ikka päris hull on mis tööd need arstid teevad," jätkas Varik. "Ja ma arvan, nad said ikkagi sellega hästi hakkama. Õpetama ei hakanud neid, sest nad teadsid, kuidas teha."

Kui masenduses ja halb su tuju sellepärast olnud on? Sa küll ütlesid, et sa rahvusvahelisi võistlusi ei sõida, aga et selle vigastusega sa väga pikalt oma mootorratta selga ei istu, kui üldse istud. "Pigem ma seda veel ei tea, kas ma sinna üldse istun, oleneb, kuidas ta taastub," nentis Varik. "Ei, mul väga mingit masendust küll ei ole. Midagi teha ei ole. Pigem olen õnnelik, et sellisest paugust ainult ühel mehel jalad katki on. See paraneb ära."

Mis arstid ütlesid, kas see paraneb selliseks, nagu ta enne oli? "Päris selliseks ei parane. Enne oli üli ja nüüd on hea," vastas Varik. "Ma ju lonkasin iga krossi hommikul, krossimees ikka lonkab igal hommikul. Aga nüüd mul on korras, nüüd, kui ma krossi ei sõida enam, siis ma arvan, et ma ei lonka enam," muigas Varik. "Krossipäeval ikka kõik asjad valutavad, sellise rauakolakaga seal sõidad."

Vaadates tundub see täiesti pöörane ja hullumeelne ala ja me teame, et Eestis on selliseid motomehi, kes on jäänud ratastooli nende õnnetuste pärast. On sind külastanud sellised mõtted, et need sõidud on kogu aeg riski piiril? "Ikka on, muidugi," tunnistas Varik. "Meil seal enda MM-sarjaski neli aastat tagasi üks kutt kukkus väga halvasti, polnud hoogugi stardis, lihtsalt tsikkel kukkus peale ja siiamaani on ratastoolis," meenutas Varik. "Vahel võib-olla mõtled midagi sellist hullu, aga selles mõttes ikkagi päris palju on inimesi, kes ei sõida krossi ja on ratastoolis, me ei saa sedasi mõelda. Juhtuda võib igal pool, sedasi ma mõtlen küll."

Kui me seda videot vaatasime, siis Lari Kunnas, soomlasest korvipoiss lendas ikka sellise kaare, et ime, et ikkagi kõik jäi terveks? "Ta, jah, kiirabiautos ärkas üles," ütles Varik, et Kunnas kaotas õnnetuse järel teadvuse. "Teda päästis see, et ta on üks tugevamaid korvipoisse maailmas. Ta on füüsiliselt nii tugev. Ta on ikka korralik lihasmägi ja ma arvan, see aitas palju."

Varik tõdes, et tal on kahju, et viimane kross selliseks kujunes. "Isegi peale seda laksu haiglas olles mõtlesin, et ma ikka teeks mingi ilusa lahkumisürituse ka. Lootsin, et seal kodus, Karksi-Nuias, näiteks kevadel, aga ma lihtsalt ei saa seniks korda. Ma ei saa sõita," nentis ta. "Aasta aega läheb, võib-olla vähem."