Kui mõelda sportlaste elukutsele, siis kuulub tänapäevase tippspordi juurde treeningute ja võistlemise kõrval pea sama lahutamatult ka avalik suhtlemine. Sportlaste oskused ja vabadus meediaga suhtlemisel, eeskätt intervjuude andmisel, on erinev, aga kokku puutuvad ajakirjanikega sisuliselt kõik, kes oma alal kõrgesse konkurentsi kuuluvad. Eestile au ja kuulsust toovate sportlaste hulgas on üksjagu neid, kelle emakeel ei ole eesti keel. Paljude Eesti koondislaste kodune keel on vene keel. Ometi eeldab avalikkuse tähelepanu alla sattumine vähemalt vaikimisi seda, et sportlased suudavad end eesti keeles sisukalt väljendada.

Kuna Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetus sai oma kuulajatelt ja vaatajatelt mitu murelikku kirja, kus valutatakse südant selle pärast, et kõik Eesti koondislased eesti keelt ei valda, võttis "Spordipühapäev" küsimuse luubi alla.

Üldpilt on kahtlemata pigem rõõmustav, aga kas siin on murekohti ja kui on, siis milline on nende lahendamisel Eesti olümpiakomitee alaliitude, aga laiemalt ka kogu ühiskonna roll? Johannes Vedru rääkis olümpiakomitee ja kultuuriministeeriumi esindajaga.

Vaatame küsimust kõigepealt spordi katuseorganisatsioonide tasandilt. Eesti Olümpiakomitee (EOK) ei ole peasekretär Siim Suklese sõnul viimase kümmekonna aasta jooksul saanud kaebusi selle kohta, et muu emakeelega Eesti koondislased ei valda meediaga suheldes piisavalt head eesti keelt. Teema pole seni vajanud ka suurt arutelu.

"Vähemalt meie ei ole küll sellel teemal nii spetsiifiliselt rääkinud. Meile muidugi meeldib see, kui vene emakeelega sportlased annavad intervjuud eesti keeles. Isegi kui see on halvasti antud, näitab seda tegelikult nende spordipoiste-tüdrukute suhtumist Eestisse," sõnas Sukles. "Aga me peame ka selgelt aru saama, kui sportlane on pärit Ida-Virumaalt, kus eesti keele osatähtsus on loetud protsendid, siis me peame ikkagi siiski mõistma, et ei ole võimalik, et ta räägiks puhtalt eesti keelt. Aga väga häid näiteid on, kus vene emakeelega sportlased annavad eesti keeles intervjuud ja tegelikult piisab ka sellest, kui ta paarile esimesele küsimusele lihtsalt vastab eesti keeles. Juba see tegelikult näitab väga positiivset temapoolset suhtumist."

"Tuleb alati aru saada, kust see inimene tuleb, kas tal on tahe seda keelt õppida või mitte. On ju arutatud, kas Eesti Olümpiakomitee peaks tegema keelekursuseid või midagi sellist – kindlasti mitte! Mõtleme, kolmekümne aasta jooksul on kümneid, kui mitte sadu miljoneid pandud sinna keelekümblusesse. Kuskil on mingi viga tehtud, et nad siiamaani ei räägi," lisas Sukles. "Aga veel kord, mina väidan ja millest me oleme aru saanud ja ma arvan ka kõik on aru saanud, sport on üldse üks paremaid integratsioonivahendeid, kus vene emakeelega inimene saab ikkagi keele selgeks ja saab ka selle kultuuriruumi hoopis paremini arusaadavamaks. Kui ta tegeleb spordis või spordiklubides, kus on väga palju eestikeelseid inimesi."

Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn ütleb, et temale teadaolevalt pole ka kultuuriministeeriumi lauale jõudnud kaebusi selle kohta, et Eesti koondise sportlased ei valda piisaval tasemel eesti keelt.

"No ilmselgelt on need sündmused maailmas need, mis selliseid küsimusi paneb esitama. Me selle paralleeli, ma arvan, võime julgelt tuua siin. Varem see küsimus ei ole sellisel kujul vähemalt meieni jõudnud ja ma arvan, et ka teile ei ole sellisel viisil neid varem tulnud," ütles Pürn. "Ma arvan, et see ongi oluliselt laiem küsimus, mida riigi tasandil ka arutatakse ja plaane tehakse. Mina näen seda niimoodi, et kui meil on olemas venekeelne kooliharidus, lapsed kasvavad üles vene keelt hariduseks omandades ja kui nad on piirkonnas, kus ka spordi tegemine ei võimalda seda keelekümblust piisaval määral, siis sellises varanoores sportlase eas oleks sportlast selles olukorras kuidagi süüdistada täiesti ebaõiglane. Mingid otsused on tema eest – näiteks vanemate poolt – varem ära tehtud."

"Aga me ju räägime ühiskonnas ja poliitilises debatis eestikeelsest kooliharidusest. Ja kui see on rakendunud, siis me ju saame öelda, kas midagi on valesti läinud, kui ka siis, ütleme näiteks kakskümmend aastat edasi keegi veel võõrkeeles neid intervjuusid annab," jätkas Pürn. "Kindlasti need globaalsed arengud võivad viia selleni, et ka mõni annab inglise keeles või mõnes muus keeles kommentaare, aga praegu on vene keel kindlasti see põhiline. Aga siia kõrvale tahaks öelda kindlasti seda, et isegi kui koduse vene keelega sportlased on spordis olnud edukad, siis väga suur osa nendest selle sporditegevuse käigus on piisaval tasemel eesti keele omandanud ja meil on tegelikult päris palju näiteid, kuidas see on toiminud."

Pürn lisas, et sportlaste keeleõppe eriprogrammide rakendamiseks pole siiani olnud otsest vajadust. Seda ülesannet peaks täitma haridussüsteem.

Eesti Olümpiakomitee ei ole peasekretär Suklese sõnul keelekümbluse teemat spordialaliitudega sügavuti arutanud. Küll on panustatud teisel viisil. "Mida me oleme teinud ja me oleme ka abi saanud integratsiooni sihtasutuselt, on see, kui oleme Ida-Virumaa klubidele pakkunud ühistreeninguid, ühislaagreid kuskil Kesk-Eestis või Lääne-Eestis ehk et toimuks tegelikult ühine sporditegemine, mille kaugem eesmärk on integreerumine," selgitas Sukles. "Mida me ei kannata ja millest me ei räägi, on see, et me ei hakka kedagi väevõimuga integreerima või kellelegi väevõimuga keelt õppima, kindlasti mitte. See võib olla kaugem eesmärk, aga meie soov on pigem, et vene emakeelega sportlased saaksid aru, et nemad on Eesti sportlased, nad võistlevad Eesti eest. Võib-olla esimesel tasandil oma klubi või maakonna eest, siis juba Eesti taseme eest. Ja kui nad on käinud ka mööda Eestit, olnud laagrites eestikeelsete sportlastega, siis iseenesest see lõimumine juba tekib automaatselt, see ei ole mitte n-öe peale sunnitud, vaid see on nagu sisemine muutus."

Kas mitterahuldav eesti keele oskus võiks olla põhjus, miks sportlasi Eesti koondisse võtma ei peaks? EOK ja kultuuriministeeriumi esindajad on küsimusele vastates sisuliselt samal seisukohal.

"Ma arvan, et see oleks selgelt diskrimineeriv. Igal viisil seda soodustada, ma arvan, alaliidud ka proovivad, see on väga õige tee. Ja me näeme igas eluvaldkonnas, et selline positiivne tõmme toimib alati väga palju paremini kui selline keelav ja käskiv norm," arvas kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn. "Nii et me oleme praegu seisus, kus meie keeleõpe ja kooliharidus ja kõik selline on sellises seisus nagu ta on, siis kindlasti ma arvan, et see on täiesti ebamõistlik."

EOK peasekretär Siim Suklese seisukoht küsimuses, kas eesti keele mitteoskamine võiks olla tegur koondisse mittearvamiseks: "Kindlasti mitte! Veel kord: kui inimene on Eesti kodakondne, siis on tal õigus Eestit esindada. Probleem võib tekkida siis, kui ta ei saa n-ö soovitustest või käsklusest aru, mis seal treener annab. Aga ahistada keelepõhiselt kedagi, kes on Eesti kodanik, kindlasti ei saa ja ei hakka kunagi olema."

Kindlasti sõltub keeleoskuse küsimus ka alade spetsiifikast. Palju muudab juba see, kas tegemist on individuaal- või võistkonnaalaga. On ka alasid, mille harrastajate seas ongi rohkem neid, kelle emakeel on vene keel. Kuidas on teemaga tegelenud jalgpalli- ja jäähokiliit?

Jalgpalliidu arendusdirektori Mihkel Uibolehe sõnul on eesti keele oskus üks koondisesse kuulumise eeldusi. "Meil on tegelikult üheksakümnendate päris algusest selline põhimõte, et Eesti koondisesse kuulumiseks on vaja nelja asja. Esiteks on vaja Eesti passi, loomulikult. Teiseks on vaja eesti keele oskust ehk siis keel kui kultuurikandja. Kolmandaks on vaja mängijal endal tahet Eesti koondist esindada. See peab olema tema ainus koondis, number üks koondis, kus ta tahab mängida. Ja neljandaks, loomulikult peab ta sportlike kriteeriumite alusel kuuluma treeneri valikusse," loetles Uiboleht. "Need on need neli asja, mida tegelikult üheksakümnete alguses sai juba väga selgelt kommunikeeritud ja ütleme, esimene kohalike venekeelsete jalgpallurite põlvkond seda päriselt omaks võtnud. Ja neist ei saanud ka koondise liikmeid, üheksakümnendatel oli pigem vähe Vene rahvusest mängijaid koondises. Aga teine põlvkond juba oli sellest aru saanud ja võttis selle omaks ja täiesti loomulikul teel tulid need mängijad koondisesse."

"Siin on mitu näidet jalgpallis, ka mängijatest, absoluutsetest Eesti tippmängijatest, kes on tegelikult sündinud halli passiga ja alles siis täisealiseks saades või sinna kanti jõudes on teinud ära kodakondsuseksami, keeleeksami, mõnel juhul käinud läbi ka kaitseväeteenistuse ja alles siis jõudnud koondise vaatevälja. Ehk siis see oli paljude jaoks loomulik tee. Läbi selle eraldi kuidagi koondise või alaliidu sees me ei ole pidanud sellega tegelema," jätkas Uiboleht. "Loomulikult on ka neid sportlasi, kes mõnikord on natukene võib-olla pelglikud või tagasihoidlikud, sest nad teavad, et nad ei räägi nii hästi eesti keelt. Aga nende puhul on olnud alati lihtne võimalus neid julgustada. Ja tegelikult, kui nad on läinud intervjuud andma, siis olgugi et mõnede vigadega või vahepeal mõnda laensõna või võõrsõna kasutades või siis võõrkeelest mõnda sõna kasutades on nad selle intervjuu kenasti ära andnud ja tänu sellele tegelikult saanud ka julgust."

"Me ei ole teadlikult läinud kedagi meelitama. Eesti jalgpallis on ka mitu näidet, võib-olla üks neist on kõige eredam on praegune Levadia peatreener Nikita Andrejev, kes on Vene kodanik, on Tallinnas sündinud, Eestis elanud valdava osa elust, aga ta on Vene kodanik ja ta mängis kunagi Venemaa U-19 noortekoondises ja ta oli väga andekas mängija juba toona. Aga meie põhimõte on see, et see tahe Eestit esindada peab tulema mängija seest," rääkis Uiboleht. "Keegi meie poolt ei läinud näiteks teda kuidagi ümber veenma või ümber rääkima, et kuule, sa oled siin Tallinnas sündinud, Eestis elanud, kas sa ei võiks vahetada kodakondsust, näiteks võtta Eesti kodakondsuse ja tulla – see samm meie arvates peab tulema ikkagi sportlase enda seest. See esimene tahe, et jah, ma tunnen, et just Eesti on minu number üks koondis. Kui ta tahab mõnda teist koondist esindada, siis see on okei, see on tema valik."

"Ja keeleoskusega veel see, et eks küsimus on, ma arvan, mingit pidi ka eeskujudes. Meil on jalgpallis ja ka laiemalt spordis väga mitmed Vene rahvusest siis sportlased, kes võtavad ju väga heas eesti keeles avalikult sõna. Ja ma arvan, et see on julgustanud ka paljusid. Mul on tihti tunne, et keeleoskus ei ole enam noorema põlvkonna jaoks küsimus, pigem on just küsimus see julgus ja praktika," jätkas Uiboleht. "Tuues analoogi, siis natukene on ka küsimus selles, kas ja kui palju Eesti sportlased laulavad hümni kaasa, kui on rivistused. Ka siin on jalgpalli näitel toimunud asi täiesti loomulikult, ei ole kellelegi peale surutud seda. Aga kui vaadata kas või viimaseid koondisemänge, siis kõik mängijad omal soovil laulavad Eesti hümni kaasa."

"Tõsi, on olnud mõni mängija, kes on öelnud, et ta ebausu tõttu ei laula kaasa. Mäletan ühte juhtumit, kus mängija laulis tükk aega kaasa hümni erinevatel mängudel ja siis ütles, et ta märkas, et alati, kui ta hümni kaasa laulis, algrivistuses oli, siis ei tulnud väga hästi tulemus välja ja siis ta selle ebausu tõttu loobus. Aga noh, see on selline asi, mis ei sõltu rahvusest ega keeleoskusest," lisas Uiboleht. "Aga näitena kas või praegune koondise peatreener Thomas Häberli, kes on Šveitsist – jällegi, keegi pole teda selleks sundinud, aga ta ise, tunnetades intelligentse inimesena seda kultuurikeskkonda, on esiteks läinud eesti keele kursustele, et omandada vähemalt elementaartasemel eesti keel. Teiseks, esimese asjana, kui ta tuli, õppis ära Eesti hümni, et ta saaks kaasa laulda. Mis on ka tähelepanuväärne, sest tegemist ei ole ju selles mõttes kodanikuga."

"Ja kui veel natukene ajada seda asja laiemaks, mitte ainult vene keele baasilt, siis meil on kogemus hiljutisest ajast, kus koondisega ühines Andreas Vaikla, kes on pärit Kanadast, väliseestlaste laps," tõi Uiboleht veel ühe näite. "Tema puhul oli sama lugu, et me tegelikult tutvustasime talle nelja põhimõtet eelnevalt, et kui Eesti koondise tahad kuuluda, siis eesti keele oskus on üks tavapärane kriteerium. Ta oskas eesti keelt, aga ta natukene harjutas oma emaga seda eelnevalt. Ja kui Eestisse kohale jõudis, siis ta andis eesti keeles intervjuud. Tõsi, kasutas vahepeal inglisekeelseid sõnu, mis tal eesti keeles kohe meelde ei tulnud, aga kogus samm-sammult enesekindlust ja sai sellega hakkama. See peab tulema iseenda seest, selleks et see oleks püsiv, sest kui seda teha sunduse korras, siis igasugune selline kodumaa armastus või patriotism ei ole väga püsiv."

Ragnar Kaasik vestles Eesti Jäähokiliidu juhatuse esimehe Rauno Parrasega, kelle sõnul päris samasugune lähenemine nagu jalgpalliliidul, hoki puhul ei toimiks. "Nagu ilmselt kõik hokisõbrad teavad, on hoki selline rahvusvaheline spordiala Eestis, meil on palju erinevaid rahvuseid seal esindatud. Meil on eestlased, kes on Eestis sündinud. Meil on eestlased, kes on välismaal sündinud. Meil on venelased, kes on Eestis sündinud ja elavad Eestis. Meil venelased, kes on Eestis sündinud ja elavad välismaal," loetles Parras. "Eesti hokikoondis on selline rahvusvaheline seltskond ja ka treenerid on meil rahvusvahelised, iga koondise juures on meil ka keegi mitte-eestlane. Selles mõttes Eesti hokis on selline kultuuride kokkutulemine ja meie eesmärk ongi tegelikult kogu see seltskond Eesti lipu alla Eestit esindama saada ja teha seda võimalikult hästi ja võimalikult ühtse meeskonnana."

"Ja kõige selle juures siis loomulikult ka keel. Räägitakse tegelikult mitmes keeles, treenerid räägivad mitmes keeles. Nüüd kui rääkida Vene rahvusest sportlastest, kes Eestit esindavad, siis kindlasti meie julgustame ja igal sammul püüame neid eesti keelt rääkima ja sellest aru saama panna. Kui sellel muidugi on vähegi selles mõttes lootust," arutles Parras. "Kui ikkagi on Narva poiss näiteks, kes on Narvas sündinud, me kõik teame, et Narvas tegelikult eesti keel on ikkagi väga harv nähtus. Ja see eestivenelane, kes on Narvas sündinud, aga elab näiteks Rootsis, siis talle eesti keelt õpetada ei ole ilmselt väga mõtet."

"Samas jällegi, kui mõelda meie nooremate peale, siis näiteks ühe positiivse näitena võin tuua selle, et kui nüüd Tallinnas toimus viimati U-20 MM, siis meie meeskonna füsio Martin Kumm õpetas kõikidele Eesti hümni sõnu," avaldas Parras. "Nii et selline töö ja eesti keeles intervjuude andmine, eesti keeles rääkimine, eesti keelest aru saamine on kindlasti meie jaoks väga oluline ja me seda igal sammul püüame oma noortele mängijatele õpetada."

Milline on noorte suhtumine – pigem tahetakse osata eesti keelt või mitte? "Ma arvan, et tegelikult on erinevaid, see ikkagi väga palju oleneb lastetoast, mis kodust on kaasa tulnud," mõtiskles Parras. "On selliseid, kes tahavad, kes on nagu svammid, mis võtavad kõike vastu ja on selliseid, kes on kinnisemad ja võib-olla mitte nii kergesti seda kõike vastu ei võta. Ei ole sellist ühtset, et kõik nüüd tahavad või kõik ei taha, pigem on selline, et mõnedele on see nagu auasi ja saavad sellest aru ja teevad seda hea meelega ja mõnedele jällegi on see kuidagimoodi natukene rohkem sunniviisiline. Aga ma arvan, et see on pigem ikkagi just see, mis on kodust kaasa antud."

Eestis on väga palju suurepäraseid näiteid vene keelt emakeelena kõnelevatest sportlastest, kes on eesti keele selgeks õppinud ja räägivad seda uhkusega ja hästi.

Endine iluuisutaja ja pikalt treenerina töötanud Anna Levandi meenutas Ragnar Kaasikule oma esimesi tõsiseid kokkupuuteid eesti keelega.

Kui keeruline oli eesti keele omandamine, mis selle tegi lihtsaks, mis selle tegi keerulisemaks? "Sõltub, millega võrrelda. Tol hetkel, kui ma võrdlesin inglise keelega näiteks, mida ma õppisin koolis, siis siin oli hoopis teistsugune motivatsioon ja teine eesmärk, sest see õppimine toimus hästi kiiresti," meenutas Levandi. "Sain aru, tulles laulva revolutsiooni ajal Eestisse ja abielludes rahvakangelasega, oli ilmselge, et kui mul ei ole seda keelt, siis on lihtsam ära sõita siit. Ja nii kui ma ootasin last pärast, oli see hea võimalus keskenduda just keelele ja kiirele õppele."

"Allarit ei olnud kunagi kodus, ta oli muudkui võistlustel ja laagrites. Ja nagu ikkagi sportlane annab endale aru, kui on vaja kiiresti, siis peab suures mahus ja hästi aktiivselt tegutsema. Ja mul oli oma meetod, et Anders, minu vanem poeg, oli niisugune, kes ei tahtnud nii väga magada rahulikes tingimustes," selgitas Levandi. "Ehk siis ma panin tema vankrisse, läksin vanalinna, [kõndisin] mööda vanalinna tänavaid ja kleepisin vankri külge 20 sõna. Ja niimoodi mul oli eesmärk, et päevas 20 sõna pähe tuupida. Ja nii kaua, kui ta magas, asi toimis."

"Aga no kindlasti mul vedas õpetajaga, mul oli ja hästi tugev õpetaja Ene Kaal, filoloog. Väga mõnusalt mulle serveeris eesti keele," kiitis Levandi. "Ta ei hakanud mingist grammatikast rääkima, ta õpetas mind jutustama, jutustama pingevabalt, lihtsalt hakkama rääkima. Ja kui ma juba suhteliselt soravalt rääkisin, siis ta ütles, aga kas sa tead, et see on see kääne, see on see – see oli nii põnev! See oli lihtsalt põnev protsess ja muidugi ma nautisin, et see tulemus on nii kiire ja kohe hinnatakse seda nii kõrgelt, et lausa rahvavaenlasest muutusin poole aastaga rahvakangelaseks. Super, oli seda pingutamist väärt! Oleks spordis, et nii kiiresti saad tulemused. Aga muidugi, keelt on vaja terve elu õppida ja see on juba praktika. Lihtsalt räägid, mõtled ja suhtled ja siis ta areneb, nii see käib."

Kas närv oli sees ka, kui hakkasid eesti keeles intervjuusid andma? "Kõige hullem oli üldse alustada rääkimist ja no intervjuud olid veel kaugel. Ma üldse õudselt kartsin rääkida ja kartsin valesti midagi öelda," tunnistas Levandi. "Ootasin Allarit, mõtlesin, et ta tuleb koju ja siis ma üllatan teda oma mingi kahe-kolme-nelja lausega, mida ma olen õppinud. Ja niimoodi kordan ja kordan, ketran oma peas, et nüüd ma olen valmis, nüüd juba higi tuleb ja ei saa hingata… ja siis ma kiiresti ütlen välja ja siis ta ütleb ah. Issand jumal, teist korda ma küll ei suuda seda välja öelda! Ja siis ta ütles mulle: kuule, ära palun solvu, ma lihtsalt ei oska oodata, mis keeles sa räägid mulle, see on väga tore, et sa proovid."

Levandi jätkas naerdes: "Selle pisikese Andersi peale treenisin ennast. Ta oli minu treenimisobjekt, talle ma rääkisin ja teda ma ei kartnud. Tema vaatas mind suurte silmadega ja siis nii läkski – harjusin ära keele n-ö välja puhuma, mitte kartma välja öelda. Aga alguses oli hirmus raske! Muidu publiku ees intervjuu andmine ei olnud kunagi minu jaoks probleem, aga kui on, mida öelda. Kui on mida öelda ja kui oskan rääkida, siis mikrofon ega kaamera mind ei hirmuta. Aga alguses oli päris suur kramp."

Kas tänapäeva noorte sportlaste puhul oled täheldanud, et neil, kelle emakeel ei ole eesti keel, on Eestit esindades või siin treenides, siin elades ikkagi tahtmine see eesti keel selgeks saada? "Mõnedel on, mõnedel ei ole, see sõltub inimesest," nentis Levandi. "Mäletan väga hästi, Leena Glebova suure uhkusega rääkis. Kui temalt küsiti, kas sa oled venelane, ta vastas: ei, ma olen eestlane! Ja tema väga-väga uhkusega kandis seda mõtet, et ta on eestlane ja igal võimalusel rääkis alati eesti keeles.

Väga erinev sportlaste puhul, ma näen, et kes tahab, kes võib-olla ei taha või ei julge, ma ei oska öelda, mis probleemid, aga mõned räägivad, mõned mitte."

"Spordipühapäev" palus ka vehkleja Julia Beljajeva mõelda tagasi päevale, mil ta pidi esimest korda eesti keeles intervjuud andma. "Ausalt öeldes, see oli juba nii ammu, et võib-olla ma väga ei mäleta seda!" muheles Beljajeva. "Ma arvan, see ei olnud keele suhtes raske, vaid lihtsalt intervjuu osas, mul oli raske nii eesti kui ka vene keeles anda. Samas eesti keeles olen alati niivõrd hästi rääkinud, et saan oma tundeid või muljeid seletada."

Kas intervjuude jaoks oled pidanud kuidagi eraldi treenima enda eesti keelt? "Ei, ma ei ole mitte kunagi midagi ette mõelnud. Isegi kui teadsime, et peale võistlust meile tuleb keegi vastu. Ma olen selline inimene, et ma midagi ette ei planeeri, kui näiteks on intervjuu. Ütlen lihtsalt südamest, mida ma arvan just antud hetkel ja lihtsalt ütlen välja, mis mul peas praegu jookseb. Inimestele meeldib rohkem, kui sa räägid tõtt ja räägid otse ja mis sul praegu peas on," arutles Beljajeva. "Ma õppisin Tartus Annelinna gümnaasiumis ja meil oli eesti keel väga heal hea tasemel. Siiamaani on väga heal tasemel eesti keelt seal ja enamik aineid oligi eesti keeles ja peale seda ma läksin kohe ülikooli õppima, kus samamoodi ainult eesti keeles. Ja trennis ka. Ja siiamaani, ma treenin lapsi ja kõik treeningud viin läbi eesti keeles. Selles mõttes eesti keeles on ikka igal pool. Me elame Eestis."

Kas sul on hea meel selle üle, et sa valdad eesti keelt niimoodi, et sa saad Eestis anda neid eestikeelseid intervjuusid? "Muidugi! Mul on väga hea meel! Siis ei ole piinlik," naeris Beljajeva. "Mõnikord ma ikka ise mõtlen, kas grammatiliselt kõike ütlen õigesti. Aga samas siis ma loodan, et kõik läheb hästi. Muidugi, väga hea meel ikka ja ma arvan, et kõik lapsed ja noorukid peaksid õppima [eesti keelt], et ei oleks piinlik rääkida."