Lõppev nädal tähistas triatlonisõpradele sügise kindlasti kõige oodatumate päevade saabumist. Vaikses ookeanis asuval Hawaii saarel toimusid täispika triatloni maailmameistrivõistlused, mida on seal peetud 1978. aastast.

Ehkki seekord eestlasi eliitgrupis kaasa ei võistelnud, oli meie triatleete rajal siiski rekordiliselt palju – kokku lausa 21. Nad kõik võtsid nõuks Eestist rohkem kui 11 000 kilomeetri kaugusel teha läbi kümmekond tundi või rohkemgi kestva sportliku pingutuse.

See näib viitavat, et Hawaiil, Kailua-Kona linnas toimuv võistlus pole inimeste jaoks tüüpiline tiitlivõistlus, vaid midagi erilisemat. "Spordipühapäev" võttis uurida, miks eestlased raskete tingimuste poolest tuntud Hawaii triatlonile kipuvad ja mis on suure esindatuse võimalikuks teinud. Rääkisime kahe inimesega, kes viibivad ka praegu Hawaiil kohapeal.

Marko Alberti nimi on Eesti spordiavalikkusele väga hästi tuttav. Mitmekordne olümplane keskendus karjääri viimases faasis just täispikale triatlonile ja võistles ka Hawaii Ironmanil. Praegu on Albert treener, kes aitas ühel või teisel viisil 21 eestlasest MM-ile üheksa.

"Kõigepealt on need 21 sellepärast, et kahe eelmise aasta võistlused tühistati Covidi piirangute tõttu ehk et siin on koos, kes kvalifitseerusid 2020. aastal, 2021. aastal ja 2022. aastal. Järgmine aasta võistleb ka veel neid, kes kvalifitseerusid Covidi aegadel. See on üks põhjus, miks meid on tõesti palju. Teine põhjus on see, et meil on Ironmani võistlus toodud Tallinnasse. Koduraja eelis - saab iga päev harjutada selle peal," sõnas Marko Albert.

Püüdlikumad tulevad Hawaiile võistluseks valmistuma isegi viis või kuus nädalat enne starti. On neidki, kes saabuvad vahetult enne.

Endine profirattur, praegune Eesti Jalgratturite Liidu pressijuht Liisi Alamaa saabus kohale 13 päeva enne oma starti. Hawaiile kvalifitseerus ta Tallinn Ironmani hea tulemusega. Tema on legendaarsel võistlusel esimest korda.

Alamaa hakkas triatloniga tegelema kaks aastat tagasi, seda just nimelt sooviga Hawaii Ironmanile kvalifitseeruda.

"See võistlus on ikkagi nii legendaarne, et üle kogu maailma püüab saada sellele võistlusele mitusada tuhat inimest. Sel aastal ongi stardis 5256 sportlast 92 riigist. See on 6% kogu nendest inimestest, kes erinevatel Ironmani võistlustel käisid seda kohta siia saarele püüdmas. Seda võistlust jälgib erinevate meediakanalite vahendusel üle 25 miljoni inimese," ütles Liisi Alamaa.

Hawaii võistlus on spetsiifiline. Kõikide alade läbimisel tuleb arvestada omapäraste nüanssidega.

"Hawaiil on esiteks omane see, et siin on palav, enamasti 30+ kraadi ja raskeks muudab selle õhuniiskus. Sel nädalal on õhuniiskus eriti kõrgeks läinud. Teine faktor on tuul. Kuna võistlusrada kulgeb ranniku ääres, siis vulkaanimägi püüab selle tuule kinni ja hakkab rajal mängima. Hästi palju oleneb, kui tugev see tuul on. Mõnikord on see isegi nii tugev, et temporattal on asendis keeruline olla. Kolmandaks on ajavahe. Eestiga võrreldes 13 tundi oleme taga," ütles Alamaa.

Marko Albert lisab, et võistluse ja tingimustega kohanemise juurde kuulub niiöelda müütilisuse aspekt. Võistluse kõrval toimub aga saarel sündmusega seoses veel muudki olulist ja huvitavat.

"Kui sa üritad teha ühte või teist asja, mis ei ole saarega kooskõlas, siis saar sind ei võta omaks ja seetõttu võistlus ei kulge kindlasti niimoodi nagu sa ootad. Kogu selle asja võlu ja inimeste soov siia tulla, on see ajalugu, mis sellega kaasas käib," lisas Marko Albert.

Sportlikus mõttes on iga Hawaii Ironmanile jõudev inimene triatlonis väga kõva tegija. Aga tuleb tõdeda, et vähemalt eestlaste puhul nõuab võistlusel osalemine ka päris arvestatavat finantsvõimekust.

"Kui summadest rääkida, siis ainuüksi stardimaks on ümmarguselt 1200 dollarit. Minu lennupiletid, kahe inimese omad, olid kaks ja pool tuhat. Ümmarguselt arvutasin oma reisi eelarveks seitse-kaheksa tuhat eurot ja see oli kahe inimese oma," lisas Liisi Alamaa.

Ja lõpuks tuleb ikkagi öelda, et täispikk triatlon, sealhulgas Hawaii Ironman, on keskealise valge mehe jaoks tähendanud justkui eneseleidmise võimalust. Aga selles osas muutub kontingent laiemaks.

"Kõige suuremad vanuseklassid on mehed 40-44 vanuses. Neid läheb laupäeval starti 600. Ironmani põhiklient on keskeas olev meesterahvas, kes otsib endale väljakutseid. Küll on ka naisterahvaste osakaal tõusmas. Võistlus on küll kahel päeval, aga naistele on eraldi võistlus ja loodan, et naisprofid saavad edaspidigi eraldi päeval startida," lisas Albert lõpetuseks.