Öösel vastu esmaspäeva saabus lennujaama üks väga väsinud, aga õnnelik noorsportlaste seltskond, kes naases Slovakkiast noorte olümpiafestivalilt. Nende eesotsas särasid kolm medalivõitjat.

"Väga-väga tähtis," hindas odaviskes hõbedanijõudnud Heti Väät saavutust intervjuus ERR-ile. "See mängib väga suurt rolli mul praegu elus, väga õnnelik olen selle üle, väga uhke olen enda üle."

Heti sõnul on ta tänavu teinud suure arenguhüppe, eelmisel aastal viskas ta sama raske odaga 16 meetrit vähem, see kõik on tulnud kõva töö ja trenni tulemusena. "Proovisin endal pea täiesti tühjaks teha, keskenduda ainult võistlusele, ei olnud mõttes üldse medal, vaid et lihtsalt ilus võistlus teha," sõnas ta.

Viola Hambidge võitis medali seitsmevõistluses - ning see siht teda kannustaski. "No ma tahtsin kindlasti medalit saada, nii et keskendusin ikka mõlemale asjale, aga nagu ikka - igale alale eraldi. Ma ei mõelnud, et mis järgmine ala on, siis sain nagu maksimumpingutuse anda. See pigem tõukas mind tagant. Ma teadsin, ma tahtsin medalit, nii et see pigem just motiveeris mind."

Pika hooaja lõpetuseks on see vääriline tasu. "Mul on nii pikk hooaeg olnud, et see medal... hooaja lõpus, see on väga tähtis mulle."

Teivashüppaja Karl Kristjan Pohlak suutis medalimõtetest hoolimata hästi keskenduda. "Enne võistlust mul oli selline mõte, et võib-olla äkki pronks on võimalik ja siis selle võistluse käigus hetk, kui ma avastasin, et ma olen esikolmikus, tuli päris ootamatult. Huvi pärast küsisin sellelt belglaselt, kes lõpuks võitis, et kuule, meid ongi vist ainult kolm alles... ja üllatus oli selline, aga keskendusin edasi.

Kuld oli samuti käeulatuses - aga seekord veel ei tulnud kullahüpet. "Ma arvan lihtsalt, et on vaja trenni teha, veel natuke tehniliselt areneda ja kindlasti tulevikus aega on, et kõrgemale hüpata," lisas ta.