Russell oli 1960. aastatel NBA-d domineerinud Boston Celticsi dünastia nurgakiviks. Oma karjääri jooksul võitis Russell 11 tiitlit, seejuures võitis Celtics aastatel 1959 kuni 1966 Russelli eestvedamisel kaheksa järjestikust tiitlit. Pärast 1967. aastat sai Russellist legendaarse Red Auerbachi järeltulija ning mängija-treenerina aitas ta Celticsi veel kahel korral tiitlivõiduni.

"Bill Russell oli meeskonnaspordi kõige suurem võitja. Lugematud tunnustused, mida ta oma ajaloolise karjääri jooksul Boston Celticsi eest teenis räägivad Billi tohutust mõjust meie liigale ja ühiskonnale laiemalt," sõnas NBA komissar Adam Silver.

Russell valiti viiel korral NBA kõige väärtuslikumaks mängijaks (1958, 1961-1963, 1965) ning tähtede mängul tegi ta kaasa 12. korral. Suurepärase kaitsemängijana tuntud Russell pidi pidevalt Wilt Chamberlainiga rinda pistma ning kahe hiiglase omavahelistest madistamisest väljus üldjuhul võidukana Russell.

Kaitsemängus paistis Russell enim silma visete blokeerimise ja lauavõitlusega. Oma karjääri lõpetas ta 21 620 lauapalliga - keskmiselt 22,5 lauapalli mängu kohta. Punkte viskas ta kokku 14 522 (keskmiselt 15,1).

Russell valiti NBA kuulsuste halli 1975. aastal ning 2009. aastal anti NBA finaalseeria kõige väärtuslikuma mängija tiitlile nimeks Bill Russelli auhind. 1956. aastal aitas ta USA rahvuskoondisel Melbourne'i olümpiamängudel kuldmedalile tulla.

Kuni Michael Jordani tulekuni peeti Russellit NBA ajaloo parimaks mängijaks. 2011. aastal omistas USA tolleaegne president Barack Obama talle presidendi vabadusmedali, mis on USA kõrgeim tsiviilautasu. 2017. aastal autasustas NBA teda elutööpreemiaga.

Bill Russell won a record 11 NBA championships and earned five MVP awards. He is one of only four players to be named to all four NBA anniversary teams (25th, 35th, 50th and 75th).

More on his extraordinary career ⬇️ pic.twitter.com/YWShOei3Mo

— NBA Communications (@NBAPR) July 31, 2022