Idee spordivaldkonna keeleruumist rääkida sündis ühel autosõidul. Taustal käis Eesti meistrivõistluste korvpallireportaaž, kui kolleeg juhtis tähelepanu, et kommentaatorid kasutavad punktide viskamise kohta väljendit 'sanga panema'.

Spordis on aga taolisi väljendeid palju. Ja tegelikult omavad peaaegu kõik mingit tausta, mingit saamislugu. Spordialast keeleruumi ei moodusta ainult väljendid, vaid mõistagi ka spetsiifilisemad terminid. Et kogu teemale valgust heita, kaasas Vikerraadio folkloristi, ühe oma spordiala korüfee ja tuntud Eesti spordikommentaatorid.

Folklorist, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Piret Voolaid, on üks Eesti teadlasi, kes spordialase keeleruumiga põhjalikumalt tegelenud. Ta on näiteks kommentaatorite keelekasutusest koos abikaasast spordiajaloolase Kalle Voolaiuga avaldanud ka teaduskirjutisi.

Spordivaldkonna keeleruumi iseloomustavad üsnagi selgesti välja joonistuvad eripärad. Näiteks rohked piltlikud väljendid. Kuidas spordialane sõnavara ja ütlemised keeleruumi üldse tekivad?

"Siin kehtivad ka sellised üldised sõnavarale või fraseoloogia tekkele omased universaalsed mehhanismid, näiteks seda piltlikkust võib kohata juba spordioskuskeeles, mida muude valdkondade oskuskeeltes võib-olla nii palju ei ole," rääkis folklorist Piret Voolaid. "Sport on tänapäeval hästi emotsionaalne valdkond ja mida emotsionaalsem on mingi valdkond, seda rohkem on neid emotsioone ka keeles. Kindlasti piltlikkus ja kujundlikkus aitavad seda keelt emotsionaalsemaks muuta. See on nagu selles mõttes juba sisse kirjutatud sellesse valdkonda. Nii et kui rääkida ainult kirjakeele sõnadega, siis normeeritud keeles võib-olla ei saa nii hästi suhtumist väljendada," sõnas Voolaid.

"Võtame näiteks kasvõi spordis sellised kõige lihtsamad oskuskeele terminid, mõned spordiriistad, hobune ja kits kui sellised metafoorsele mõtlemisele rajatud mõisted. Või alates juba lasteaia võimlemistundidest räägitakse tegelikult lastele harjutustest, mille nimed on näiteks jänese hüplemine, kassiküür või karukõnd. Selline väga lihtne metafoorne tehe on tegelikult kogu aeg näha," lisas ta.

Sport on mõjuvõimas valdkond. Nii on tõesti tarvilik selles valdkonnas häid väljendusvõimalusi leida. Sõnavara ja väljendite tekkeprotsess on väga mitmepalgeline. Tihtipeale on kõigel ajalooline kontekst. Sama tihti kasutatakse aga ka võõrkeelseid laene.

Inglise keele tugev mõju on midagi, millega peab tõsiselt arvestama. Teenekas võimlemistreener ja ala eestvedaja Kadri Liivak on südameasjaks võtnud võimlemisega seotud eestikeelse sõnavara väljaarendamise.

Liivak on aastakümnete jooksul tegelenud võimlemise populariseerimisega ja teab seega hästi, kuidas ja kas inimesed uut sõnavara omaks võtta suudavad. Tööd tehakse sõnavaraga sisuliselt iga päev, sest spordiala uueneb pidevalt.

"Alati saab leida eestikeelseid vasteid, mis täpselt määratlevad selle ala sisu ja seda me pidevalt ka tänapäeval teeme. Me pakume välja neid nimetusi, eriti just harjutustele. Uut harjutusvara tuleb meil pidevalt juurde ja need on ka ingliskeelsest keskkonnast. Võtame näiteks sõna plank, tänapäeval ma arvan, et kõik teavad seda harjutust, see on mugandsõna, sest eestikeelne vaste võib-olla ehk ei ole nii suupärane. Natukene kohmakas ja pikk, see on toenglamang. Aga kõik on harjunud seda sõna plank kasutama. Aga väga sümpaatne on siiski ka see, kui treener oma treeningtunnis nimetab sõna toenglamang, see näitab tema professionaalsust," rääkis Liivak.

Seega kehtivad spordialase keeleruumi kujunemisel tõesti üsna universaalsed printsiibid. Nagu folkloorigi puhul, sõna või väljend on elujõuline siis, kui see inimeste hulgas käibele läheb.

Tundub, et spordis on valdkonna iseloomust tulenevalt keeleruumi loomise puhul suurem roll noorem põlvkonnal. Aga ilmselt veelgi rohkem ühe spordiga seotud spetsiifilise ameti ehk spordikommentaatori töö tegijatel. Spordikommentaatorid pakuvad tihti üliemotsionaalseid väljendusi. Ja nende suust ja seest tulev jääb tihtipeale kauemaks meie ümber hõljuma.

Kalev Kruus ja Tarmo Tiisler on värvikad kommentaatorid. Ragnar Kaasik rääkis mõlema mehega nende keelekasutusest, keelealasest mõtlemisest ja tööstiilist.

"See on puhtalt see, mis sellel hetkel juhtub ja tuleb, mitte midagi ette mõeldes," tõdes Kruus. "Minu arust mitteloomulik rääkimine ongi kõige halvem, mis olla saab. Ma proovin olla loomulik: nii nagu ma olen, selline proovin olla. Kas see siis meeldib või ei meeldi, on juba vaataja-kuulaja otsustada, aga kuidagi kunstlikult rääkima hakata ma ei oska. Absoluutselt kõik kujuneb töö käigus, kindlasti olin pisut erinev alguses, aastal 2001 vist oli esimene kommentaar, mis ma tegin, võrkpallis. Aga loomulikult, enesekindlus, ise muutud vanemaks, näed ja kuuled rohkem, oled rohkem sees, oskad tuua rohkem võrdlusi, ajaloost midagi juba meenutada. No loomulikult see pagas on võrreldamatu sellega, mis mul oli 21 aastat tagasi. See ei saagi olla samasugune ja imelik oleks, kui see oleks samasugune," rääkis Kruus.

"Ma ei löö endale vastu põski ja ei ütle, et hakka nüüd panema. See ei käi nii, kui mäng kerib või vastav spordivõistlus kerib kuidagi üles, siis sa viid sellega ennast ise kaasa. Vähemalt mulle tundub, et ma ei pea ennast spetsiaalselt üles keerama selleks," lisas ta.

Tarmo Tiisler on spordikommentaatori tööd teinud varsti juba 30 aastat. "Üldse enda asja on jube raske kirjeldada, sest ennast ju neutraalse kõrvaga kõrvalt kuulata praktiliselt võimalik ei ole," rääkis Tiisler.

"Ma võin ju kuulata, et kas ma hääldasin mingisugust nime õigesti või valesti, või et kas mingi lausekonstruktsioon oli eesti keele reeglitele vastav või mitte. Aga ma ei saa ju kuidagi enda jaoks panna paika, et kuidas see, mida mina teen, inimestele mõjub, et kas see inimestele korda läheb või mitte, kas see tekitab neis mingisuguse positiivse reaktsiooni või negatiivse reaktsiooni. Tagasisidet tuleb, näiteks: "Oh, hästi panid, hästi ütlesid" ja teistpidi tuleb ka, et "Kuule, ei pea ju kogu aeg mingisuguseid nalju tegema"," sõnas Tiisler.