22-aastase otepäälase jaoks ei sündinud otsus raskelt, sest tiim on tuttav ja treenerite meeskonna tuumik sama. "Juba veebruari lõpus uurisin võimalusi nendega jätkata, kuid lõplik otsus sündis mõned nädalad tagasi. Kuigi möödunud hooaeg oli suures pildis pettumus (v.a lennumäe maailmameistrivõistluste 19. koht) võinuks arvata, et soovin muutust, kuid jõudsin järeldusele, et poolel teel kaardilugejat ei vahetata," rääkis Aigro.

"Mul on üle lahe asjad pooleli ning tänaseks oleme teinud omad järeldused ja üritame edaspidi vigu vältida. Loomulikult on tähtsaim püsida terve. Möödunud sügisene jalavigastus on tänaseks küll täielikult paranenud, kuid veel jaanuaris andis jalg omajagu tunda. Just füüsiline pool jäi vajaka hooaja alguses ja enda ootused. Soov ja tahe võib-olla ei lasknud kainelt mõelda ja keskenduda sajaprotsendiliselt ravile ning lükata hooaja algus edasi. Samas on see minevik ja keskenduda tuleb tulevikule," jätkas ta.

Vahepealsed jutud planeeritavast Eesti koondisest, tulid Aigrole positiivse üllatusena. "Ma ei ole kunagi sisuliselt kuulunud täisväärtuslikku Eesti koondisesse. Ma pean silmas koondisesse, kus on peatreener, abitreener, rätsep, füsioterapeut, nii-öelda täispakett. Meil on olnud küll vastutav treener, kellega maailmakarika etappidel või muudel võistlustel käia, kuid see oli ka kõik. Võib-olla kui ma olin 18-19-aastane ja saavutasin esimesed MK punktid, oligi see piisav," arutles Aigro.

"Olin päris põnevil ja viivitasin pikalt oma otsusega, kui sain hooaja lõpus teada, et mingid mõtted on alaliidul tekkinud. Kuid paraku pean nentima, et natuke toores oli see plaan veel tulevase hooaja kontekstis," sõnas ta.

"Ma ei soovinud alustada hooajaeelset ettevalmistust olukorras, kus hakkame vaikselt minema ja vaatame, kuhu me välja jõuame. Sellepärast sai seekord tehtud otsus jätkata kolmandat hooaega põhjanaabrite juures. Samas on hea meel, et on taas hakatud mõtlema suusahüpete koondisest ja kui kõik kivid paika loksuvad ühel päeval, siis kindlasti treeniksin hea meelega koduse koondise juures ja ehk saaksin ka noorematele midagi juurde anda," rääkis Aigro.

Soome koondise peatreenerina jätkaval Janne Väätäisel on hea meel, et Aigro saab jätkata treeninguid tema käe all. "Artti on kaks aastat meiega koos treeninud ja selle ajaga on ta täielikult omaks võetud. Ta on meie poiss. Polnud tegelikult pikka arutelugi tema jätkamise osas. Ta näitas ise huvi üles ja samuti meie ning uuele spordidirektorile Mika Kojonkoskile sellest piisas. Õigemini Mika oli samuti väga huvitatud Artti jätkamisest, kuna ta on väga sümpaatne noormees ja väga potentsiaalikas sportlane. Aigro annab meile palju juurde tänu oma väga professionaalsele suhtumisele," rääkis peatreener.

"Soomes on olnud viimasel kümnendil madalseis, kuid täna on tekkinud kindel nägemus, kuidas edasi minna, et meie sportlased suudaksid taaskord pjedestaali kohtade eest võidelda ja miks mitte ka Artti," lisas Väätäinen.

"Ta (Aigro) on väga potentsiaalikas noor sportlane, seda näitas kasvõi möödunud suvel kontinentaalkarikasarjas saavutatud kolmas koht. Ma usun, et kui seda väikest, kuid väga rasket vigastust ei oleks sügisel vahele tulnud, suutnuks Aigro tõenäoliselt teha läbilöögi juba möödunud talvel, kuid siin oli ka palju muid väikeseid faktoreid, mis suurt pilti mõjutasid," sõnas ta.

Väätäinen kiitis ka Aigro meeskonda Eestis. "Ma tean, et ka kodus on tal väga hea meeskond ümber. Alustades Indrekust (Tustit), lõpetades Karl August Tiirmaaga. Meil on Karliga tihe kontakt, ta on hea treener ja meie nägemus kattub. See annab minule kindluse, et kodus olles on Artti heades kätes," sõnas Väätäinen.