"Spordipühapäev" võtab kokku välismaal pallinud võrkpallurite hooajad

Ajal, mil Eesti meeste võrkpallikoondis valmistub Euroopa Kuldliiga kohtumisteks ja EM-valikturniiriks, on mõistlik teha kokkuvõte, milliseks kujunes välismaal klubivõrkpalli mängivate koondislaste hooaeg. Võrkpallurite tegemisi ja esitusi hindavad Tartu Bigbanki peatreener Alar Rikberg ja võrkpalliajakirjanik Karl Rinaldo.
Eesti meesvõrkpallureid kuulub välisklubidesse paarikümne ringis – seega saaks neist kokku mitme koondise jagu mängijaid. Kui üldistada, siis Euroopa teada-tuntud tugevate liigade ehk Poola, Saksamaa, Prantsusmaa, Türgi, Belgia ja Hollandi kõrgliigaklubidesse kuulusid lõppenud hooajal tavapäraselt näiteks Robert Täht, Timo Tammemaa, Andri Aganits, Ardo Kreek, Renee Teppan ja Henri Treial.
Euroopa liigades oli mitu debüüthooaja lõpetanud võrkpallurit. Oliver Venno on endale viimastel aastatel nime teinud Katari liigas. Aga eestlasi jätkus mujalegi. Palusin koondislaste välisklubides veedetud hooajale üldise hinnangu anda Eesti koondise abitreeneril ja statistikul Alar Rikbergil.
"Veidi läks paremaks, aga reaalne olukord on väga kõikuv. Koondise seisukohast on keeruline öelda, kas on parem olla pingipoiss tugevas liigas või koguaeg platsil viibiv mängija mõnes nõrgemas liigas. Meil on juba teada mitmed järgmiseks hooajaks välismaale siirduvad mängijad ja loodetavasti need, kes praegu on välisliigades pallinud, leiavad endale ka uueks hooajaks väga head tööandjad."
Eesti koondise seisu selja taha jäänud hooaja valguses hindab ka võrkpalliajakirjanik ja ala eestvedaja Karl Rinaldo. "Reeglina pole ühe aastaga võimalik meeletuid muutusi teha, olgu need üles- või allapoole. Kui me vaatame seljataha jäänud klubihooaega, siis Eesti meeste koondise seis on jäänud sarnasele tasemele."
"Kui natukene detailsemalt vaadata, siis sidemängijate olukord on oluliselt paremas seisus kui eelmisel suvel. Meil ju enne kodust EM-i räägiti palju sellest, et kes on meie sidemängija. Sel hooajal on meie noored sidemängijad Viiber, Vanker ja Keel selgelt pead tõstnud ja see on kindlasti hea märk," lisas Rinaldo.
Lisaks Oliver Vennole pakkus võrkpallisõpradele sügisest kevadeni eksootikat sidemängija Markkus Keel, kes sai kogemuse Iraani liigast. Kuidas suhtuvad koondise treenerid laiemalt sellesse, kui Eesti võrkpallurid käivad mängimas spordiala mõistes omapärastes liigades?
"Kui nüüd mõelda meie eelmise koondise peatreeneri Cedric Enardi peale, siis tema jaoks oli see väga suur probleem. Ta ütles seda ka välja, et kuidas me lähme kodusele EM-ile, kui üks minu diagonaalründaja on Kataris ja teine just lõpetas hooaja Eestis? Mina treenerina seda nii mustades toonides ei näeks," rääkis Rikberg.
"Esiteks on hea koosluse ja eurosarjades osalemisega võimalik teha väga kvaliteetset ja professionaalset tööd ka Eestis. Teiseks, koondise olulisteks võistlusteks on enamasti päris pikk ettevalmistusaeg ehk sisuliselt hakatakse neid mängijad nullist üles töötama. Kõigepealt kehaline vorm, siis mänguosa, tehnika ja alles kõige viimasena meeskondlik ülesehitus.
Mina ei näe selles väga suurt tragöödiat ja sellevõrra on võrkpall nii korvpallist kui jalgpallist väga palju erinev. Seal on liiga kvaliteedil veel suurem roll, kuna koondiseaknad on laiali ja sisuliselt nädalaga tuleb meeskond mängima panna, aga meil on aega. Praegu oleme teinud tööd neli nädalat ja vähemalt viis nädalat teeme veel. Ettevalmistus EM-i valikmängudeks on ka umbes viis-kuus nädalat. See on igati piisav, sõltumata sellest, milline klubihooaeg ühel või teisel mängijal on olnud.
Rahvuskoondise arenguks on oluline, et noored, eeskätt 20ndate eluaastate esimeses pooles olevad mängijad saaksid välisliigadesse, kus nad saaksid tunda tõelist tipptaset ja seda nii treeningu kui ka mängu mõttes," arvab Rikberg.
Karl Rinaldo on põnevates riikides pallinud võrkpallurite kogemustest aastate jooksul üksjagu kuulnud ja kõrva taha pannud. "Inimlikul tasandil on kindlasti huvitav uusi kohti avastada. Reeglina tulevad need mängijad tagasi tundega, et see oli huvitav ja eriline kogemus, aga uuesti nad sama asja pigem ei tahaks proovida. Mängukvaliteedi mõttes on need klassikalisemad valikud (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Poola) kindlamad ja paremad."
Kuula ka, kuidas möödus Robert Tähe ja Renee Teppani hooaeg, millise mulje jätsid välisliigades debüüthooaja teinud Renet Vanker, Märt Tammearu ja Johan Vahter ning millised on Poola esiliigaklubi Wroclawi Chemeko-System Gwardia peatreenerina töötanud Rainer Vassiljevi edasised plaanid.
Toimetaja: Henrik Laever