Mõnigi Ukraina koondis on sõja puhkemise järel tulnud Eestisse ning elab ja harjutab siin. Väga tähtis on eristada alaealisi ja täiskasvanud sportlasi, sest nende aitamise puhul on printsiibid erinevad. Et saada hea üldpilt, tuleb alustada Eesti spordielu praktilisest juhtijast ehk Eesti Olümpiakomiteest. Vikerraadio vestles Ukraina sportlaste Eestisse saabumisest ja kujunenud olukorrast EOK peasekretäri Siim Suklesega.

"Me ei võtnud kohe alguses sellist seisukohta, et meie peaksime seda koordineerima," rääkis Sukles. "Sõja esimesel päeval võtsime ühendust Ukraina olümpiakomiteega ja Eesti, Läti ja Leedu olümpiakomiteed ütlesid ühiselt, et me oleme valmis aitama Ukraina olümpiakomiteed."

"Pidime natukene sellist õhinapõhisust pidurdama. Tuleb tunnistada, et eestlastel on väga suur süda ja siis hakati nii-öelda natukene tõmblema, et toome siia sportlasi; meie roll oli natuke selgitada ka spordirahvale, olles eelnevalt rääkinud nii kultuuriministeeriumi, siseministeeriumi kui ka sotsiaal-ja haridusministeeriumiga. Sellist asja on alati vaja koordineerida riigi poolt. Esmatähtis on see, et siia tulevad põgenikud, kelleks on siis tegelikult noored lapsed, nende emad; peavad kõigepealt saama jalad maha, peavad selgeks saama, kus nad ööbivad, kus on nende majutus, kus nad hakkavad saama haridusteed. Ja alles kolmanda lainena tuleb tegelikult huviharidus ehk sport," selgitas Sukles.

"Selgelt suurem osa neid, kes siia tulevad, on tegelikult alaealised lapsed. Esmatähtis on see, et nad leiaksid kõigepealt pagulaskeskuses nii-öelda riigisüsteemi, et nad võtaksid ennast arvele ja nad saaksid aastase õiguskaitse. Siis suunatakse nad koolidesse või maakondadesse, kus nad siis elama hakkavad ja alles siis, kas läbi lasteaia läbi kooli leiavad nad endale tegelikult selle klubi, kus nad hakkavad sporti harrastama. See ei ole päris niimoodi, et me võtame sportlase, toome siia ja siis seisame keset linna, vaatame ringi, kuhu teda majutada, kus ta süüa saab, kuhu kooli me ta paneme," sõnas Sukles.

"Kui siia tuleb Ukraina sportlane, kes ei ole enam alaealine, kellel ei ole vaja keskharidust või põhiharidust saada, siis see on selgelt alaliidu ja klubi teema, sest sportlane peab ikkagi kuskil treenima, talle peab olema garanteeritud ka treeneriteenus. Ehk siin on selgelt pädevus spordialaliidul."

Kas EOK-l on enam-vähem see ülevaade olemas, kui palju neid Ukraina sportlasi, nii täiskasvanuid kui noori, siia Eestisse on tulnud? "Me ei ole neid andmeid hakanud isegi korjama, sest iseenesest see suurt juhtimisotsusele kaasa ei aita," tõdes Sukles. "Me oleme julgustanud küll klubisid seda tegema ja aeg-ajalt me saame selle informatsiooni. Üks juriidiline probleem on näiteks see, et kui sportlased on Ukrainast lahkunud enne 24. veebruari, siis by book neile ei peaks pagulase staatus laienema. Oleme seda aidanud kultuuriministeeriumiga lahendada, et natuke võiks olla see asi inimlikum, mitte nii-öelda paberi järgi."

"Oleme ka näinud, näiteks EOK kulul olnud noortekoondiste pealt, et tegelikult suurem osa neist sõitis ära. Osa tahtis koju minna, ehk siis Lääne-Ukrainasse, kus sõjategevust suhteliselt ei ole ja osa läksid tegelikult Kesk-Euroopasse. See on nende vaba valik. Võib-olla ongi see, et nad saavad kõigepealt Ukrainast ära, siin jalad alla ja siis nad liiguvad juba sinna, kus on võib-olla suurem Ukraina kogukond, ja mis seal salata, võib-olla on ka paremad tingimused," sõnas EOK peasekretär.

Teame, et meil on Käärikul praegu noored Ukraina võrkpallurid, korvpallis ja muudel pallimängualadel on üks ja teine klubi saanud sealt täiendusi. Kas Eesti spordil on selles olukorras midagi võita, on siin mingi praktiline kasu ka meile?

"See ei ole üldse halb küsimus. Juba kolm nädalat tagasi mõtlesime, et see on Eesti spordile tegelikult üks ainulaadne võimalus. Mina väidan, et aastal 2032 Brisbane'i olümpiamängudel on Eesti koondises üks inimene, kes on selle lainega tulnud Ukrainast," pakkus Sukles. "Tal on Eesti kodakondsus, ta oskab eesti keelt ja ta esindab Eestit. Kümne aastaga see kindlasti juhtub. Need Ukraina noored sportlased, võib-olla ka noorte treenerid, tuleb integreerida meie spordisüsteemi, nad annavad juurde, neil on võib-olla teistsugune know-how, teistsugune suhtumine. Aga see on meie jaoks väga suur võimalus. Neid võib-olla ei ole nii palju, aga ikkagi me peame nad vastu võtma, sest iga selline nii-öelda värske inimene, värskete mõtetega, teistsuguse suhtumisega, on meie jaoks väga kasulik."

Üks alaliit, mis näitas ukrainlaste abistamisel üles märkimisväärset aktiivsust, on eesti aerutamisföderatsioon. Praegu viibib Eestis veidi üle paarikümne Ukraina noortekoondislase. Nad treenivad Tallinnas ja Tartus. Tartus pakub ukrainlastele sportlikku abi ja tuge ise veel hiljuti tippsporti teinud paljukordne Eesti meister Kaspar Sula, kes igapäevaselt tegutseb kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina.

"Kõige vanem poiss on seitseteist ja kõige vanem tüdruk on kakskümmend. Tartu kontaktisik Malle Kunnus on üliasjalik, võttis noored kohe ette ja hakkas dokumentatsiooniga tegelema. Põhimõtteliselt järgmiseks päevaks oli sellega juba suur töö tehtud ja veel sama nädala sees oli Malle organiseerinud nad kõik koolidesse õppima. See on täiesti uskumatu. Nooremad on Descartes'is ja vanemad läksid Annelinna gümnaasiumisse," rääkis Sula.

"Me suudame kombineerida kokku kõik vajaliku, aerud on enamustel kaasas, aga mitte kõigil, sest lahkumine ei olnud neil väga planeeritud. Ühel esimestest päevadest, kui nad siin olid koos jooksmas, käisin neile linna näitamas. Siis tuli neilt üleüldse alustuseks ka väga inimlik küsimus: "kas teil on siin ohutu?" See on nii suur asi. Esialgu me üritame lihtsalt, et neil oleks võimalikult mugav olla," tõdes endine tippaerutaja.

"Tehnilise poole pealt ma ei ole neid näinud maksimaalset pingutust sooritamas. Aga on väga äge vaadata, et ei ole niisugust tühja sapsimist-rapsimist, on ilusad tõmbed. Nii palju, kui me oleme ka rääkinud, siis tegelikult nad on huvitatud ka Eesti võistlustel kaasa tegemisest. See annab ka mingisuguse pildi, et kui ainult oma konnatiigis omade sportlastega võistelda, siis siis ei ole nii head ülevaadet," lisas ta.

Noorte Ukraina sportlaste Eestis viibimise perioodil on nende haridusteele mõtlemine kahtlemata väga tähtis küsimus. Üldhariduskoolide kõrval tegutseb Eestis teatavasti spetsiaalselt noorsportlastele mõeldud Audentese spordigümnaasium. Vikerraadio uuris Audentese direktorilt Priit Ilverilt, kas sõjapõgenikest Ukraina noorsportlased on juba Audenteses õppimise vastu huvi tundnud.

"Nii nagu sõjapõgenikud Eestisse tulevad, siis mõned satuvad ka neist Audentesesse. Otseselt kahest karjääri spordigümnaasiumi mõttes, kus tullakse õppima ja treenima, selliseid ukrainlasi meil täna veel teada ei ole," rääkis Ilver.

"Küll aga on meil ju Audenteses lisaks spordigümnaasiumile erakool, rahvusvaheline kool ja Eesti suurim spordiklubi. Ja erakoolis on põhikooli osas paar sooviavaldust tulnud, aga lõplikult keegi veel kohale jõudnud. Rahvusvahelises koolis õppis meil juba eelnevalt kaks ukrainlast ja nüüd pärast seda perioodi sõja algusest alates on siis kolm ukrainlast ka selle kooliga liitunud. Spordiklubis treenib täna üks Ukraina tippvõimleja."

"Küll aga on meie juurde kohe-kohe saabumas üks Ukraina kergejõustiklane, kellel küll tegelikult gümnaasium on lõpetatud. Ta on vist kahekümne aastane ja on veel üks sooviavaldus ühelt iluuisutajalt, kes on Eestis juba mõned nädalad viibinud ja tegelikult paikneb Saaremaal, aga siis soovib trenni teha Tallinnas Haabersti jäähallis."

"Ega mina väga detailselt ei tea, mis tasemel nad on," tõdes Ilver. "Iluuisutaja pidi olema päris kõrgel tasemel, spordiklubi juures tegelev sportvõimleja pidi väga kõrgel tasemel olema, ikkagi tipptegija. Eks nüüd näha ole, mis tasemel on kergejõustikutüdruk, kes meie juurde nüüd lähipäevil peaks jõudma."

"Eks loomulikult on ju ka meie jaoks selline esimest korda toimuv asi, varasemad kogemused selles vallas puuduvad," jätkas ta. "Mõtlesime läbi, kui meie poole pöördutakse, et kuidas me saame abiks olla. Rahvusvahelise õppe puhul on see lihtne, et seal toimub õppetöö inglise keeles ja eeldame, et tänapäeva noored ikkagi nii-öelda lisaks emakeelele seda inglise keelt valdavad. Päevaõppesse spordigümnaasiumisse ühtegi taotlust pole tulnud ja ega me ei kujutakski eriti ette, kuidas neid integreerida sellisesse eestikeelsesse õppetöösse. Loomulikult, kui nad ise väga tahavad, siis me leiame alati võimaluse, et nad saaksid mingisuguse kogemuse ja ja noorte inimeste puhul tavaliselt paari-kolme kuuga saab põhitõed keeles selgeks, kui sul endal selleks tahe, on."

"Ma ei tea, kuidas teistes koolides hakkama saadakse, aga meie oleme päris mitu koosolekut pidanud, kindlasti on üks võimalus neile pakkuda personaalset tuge. See, mis nad teevad klassiruumis, kus õppetöö toimub eesti keeles, sellest nad aru ei saa. Aga et siis keegi tugimeeskonnast, kas asendusõpetaja või sotsiaalpedagoog, saaks neile toeks olla, vajadusel tõlkida, aidata, suunata, ja kui see peaks praktikasse minema, siis saab see olema päris huvitav kogemus meie kõigi jaoks."

"Ega ta kindlasti lihtne ei ole, sest me ju ei näe nii eestlaste pähe sisse kui ka nende võimalike ukrainlaste pähe sisse, mis tunded ja emotsioonid neid sel hetkel valdavad. Ma arvan, et üks selline võtmesõna on avatus, et kõik ära kuulata, mis nende mured on. Isegi kui ei oska nendele kohe reageerida, siis natukene seedida ja mõelda, kuidas saab neile toeks olla, et võib-olla ebamõistlik on kohe mingeid hoiakuid hakata võtma, seda kindlasti välistada," kinnitas Ilver.

Sõda muutis päevapealt ka hinnatud Eesti spordimänedžeri Aivar Karotamme tööd. Ta teeb koostööd paljude Ukraina ja Valgevene sportlastega. Ukraina kõrgushüppaja Jaroslava Magutšihh põgenes otse sõjakoldest ja võitis pärast katsumusterohket teekonda kõige kiuste Belgradis sisemaailmameistrivõistlustel kulla. Magutšihhi põgenemisel oli väga oluline roll ka mänedžeril Aivar Karotammel, kelle sõnul on tema töös nüüd hoopis uued väljakutsed, aga õnneks pakuvad sportlaste sponsorid ja võistluste korraldajad väga palju tuge.

Ukraina sportlaste aitamise on südameasjaks võtnud ka endised saksa tippsportlased, kes lõid MTÜ "Ahtletes For Ukraine". Ühingu peamine eesmärk on leida kodumaalt lahkunud sportlastele välismaal elukoht ja tagada treenimisvõimalused.

"Süsteem on praegu käima minemas, praegu on siit ja sealt tulnud mõned noorsportlased, kellel on leitud treeningrühmad erinevates Saksamaa piirkondades erinevate spordikoolide organisatsioonide juures," rääkis Vikerraadiole ühingu tegemistesse panustav Jan Jõgis-Laats.

"Suurem abiaktsioon on planeeritud suureks reedeks. Juba praegu kogutakse andmeid, registreeritakse inimesi, sportlasi, et nemad siis juba organiseeritult viia Saksamaale. Samal ajal luuakse Saksamaal sellist vastuvõtusüsteemi, et kui tulevad inimesed, kõigepealt majutatakse nad ära, teatakse, mis aladega nad tegelevad ja siis kuidas nad laiali jagada. Praegu on nii-öelda käigu pealt leitud võimalused nendele, kellel seda on vaja, aga nüüd tuuakse juba organiseeritult sisse ja oodata ongi tegelikult kõiksugu tasemel sportlased. Eriti just noorte puhul on oluline, et neil see treeningprotsessi ühelt poolt ei jääks seisma ja teiselt poolt, et nad saaksid mingilgi kujul normaalse eluga jätkata," selgitas Laats.

"Noh, loomulikult, kui sa oled kodust eemal, sõjapõgenik, sul ei ole normaalne elu, aga et sa saaksid sellesse rütmi tagasi ja sa saaksid mõtestatult treenida. Nüüd ongi vajalik, et neil ei tekiks seda auku sisse ja nad saaksid enam-vähem normaalsesse elurütmi naasta lootuses, et nad siis kunagi saavad päris normaalsesse ellu tagasi."