Minu hea peatoimetaja Valeri!

Paberi peal olid Sa meie viimase koostöö ajal Eesti Spordilehes vist tegevtoimetaja, minu jaoks aga tingimusteta PÄRIS peatoimetaja. Sest Sa tegid päriselt uurivat spordiajakirjandust, päriselt uurivate spordiajakirjanikega, kelle hulka minul eluaegse ametnikeallergikuna puhas lust ja au oli kuuluda.

2000-ndate alguse segasel klubireformi ja jutumärkides "uue", ehk kõigile söödava meedia pealetungi ajal oli see liialdamata paras kangelastegu. Näiteks ajal, kui treenerid klubi-näitemängu hoos ära unustati, andsid Sina neile pea ainsa spordiväljaandena oma lehes sõna ja ruumi. Ametnike ja päevapoliitikute pitsitamise kiuste. Sest Sinu tundlik ajastunärv ja moraalne kompass, nagu nüüd on moodne öelda, olid paigas siis ja jäidki paika, kuni lõpuni.

Milles ma pole hetkekski kahelnud, aga mis leidis veelkord kinnitust, kui Sa paar aastat tagasi teleriekraanil ühe jalgpalli-ahistaja asjus sõna võtsid. Juba ratastoolis istudes ja veidi aeglasemalt, aga seda selgemalt kõneldes said asjad Sulle omase konkreetsusega paika. Suurele eeltööle viitavate faktide, mitte kahjurõõmsa tagantjärele tarkusega.

Selline Sa minu jaoks olid – vaoshoitud, aga seda jonnakam hiidlane. Nii kahju, et mu paari nädala tagusel kodus käigul ei jõudnud me Sinuga ka törts kirjanduse juttu rääkida - sinna rajale me viimastel aastatel ju mõlemad eksisime. Mõned read Sulle kinkimata jäänud esikkogust saadan ma Sinu suunas siiski teele...

SÕNAD EI PELETA ÄNGI
PARATAMATUSE PAINEID
AASALE KANNAN SU SÄNGI
KUULAMA VAIKUSE LAINEID 

Hääd kuulamist sääl pilvekanalitel, mu PÄRIS peatoimetaja

Saksamaalt Sinu Priit Jögi